Seitsmeleheküljeliseks täiendatud veendumuste kokkuvõttes, mida professor Mart Ustav on ülikoolikolleegidele aprillis jaganud, rõhutas ta ühes lõigus, et ülikooli juhtimisse on tarvis tõmmata rohkem naisi.
Naiste hääl kõlab ülikoolis ikka liiga nõrgalt
26. aprill 2012, 23:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Äsjaste senativalimistega tõestas ülikool, ja üpris veenvalt, et lõpuks ometi on toimunud ka täiesti demokraatliku protsessi käigus oluline nihe – esimest korda meie ülikooli ajaloos on teadurite ja õppejõudude esindusorganisatsioonis meeste ja naiste osakaal ligilähedaselt võrdne,» rõõmustas Ustav.
16 senati liikmest, kes olid teaduskondade valida, on seitse naised. Ühtekokku on aga senatis koos seda juhtiva rektoriga 22 liiget ning Mart Ustav ei jätnud täheldamata, et üliõpilasesindus hääletas oma viiele senatikohale ainult mehed. Veel viitab Ustav vastsele nõukogule, mis koosneb üheksast mehest ja vaid kahest naisest.
«Minimaalne, mida öelda: meil on mõtlemiseks ruumi,» leidis Ustav oma seisukohtade kirjalikus kokkuvõttes. «Meil oleks aeg juba muutuda, olla eeskujuks kogu ühiskonnale ning hõlmata enam naisi ülikooli juhtimisse igal tasandil – ilma kvootide või muude sunnivahenditeta.»
Ootab naistelt julgust
Tartu Postimehele intervjuud andes kinnitas Ustav, et 13-liikmelisse ülikooli valitsusse leiaks ta õppe- ja teadusprorektoriks raskusteta kaks naist. Praegu on valitsuses ainus naine majandusteaduskonna dekaan Maaja Vadi.
«Ma tahan, et naised, kes moodustavad üliõpilaste enamuse, tunnetaksid, et neil on roll ja kohustus anda oma panus ülikooli juhtimisse,» toonitas Ustav. «See tähendab julgust tõusta püsti ja öelda, mida sa arvad. See on demokraatliku ülikooli tunnus.»
Professor Toivo Maimets leidis, et tasakaal sugupoolte vahel on suurte ja keeruliste organisatsioonide juhtimisel hädavajalik, ning avaldas, et on kolmel viimasel rektorivalimisel toetanud, kuigi edutult, naiskandidaati.
«Selle teema kampaanialikuks muutmine teeb asjale pigem kahju kui kasu,» arvas Maimets. «Prorektorite leidmisel kavatsen eelkõige tähelepanelikult kuulata, mida soovitavad teaduskonnad ja valdkondade esindajad.»
Volli Kalm märkis, et iga neljas Tartu Ülikooli professor on praegu naine, senati kogukoosseisus on daame kolmandik ning ka ülikooli nõukogu juht on naine.
«Arvan, et probleem ei ole niivõrd selles, kuidas näiteks kõrgemates akadeemilistes ametites naised osalevad ülikooli juhtimises, vaid selles, kuidas nad üldse jõuaks konkursside alusel täidetavatele kõrgematele akadeemilistele ametikohtadele,» arutles ta.
«Doktorikraadini jõudvate naiste hulk on ju proportsionaalselt palju suurem, kui on praegu naisi professorite hulgas, ning ma olen kindel, et see suhe muutub naiste kasuks. Küsimus ei ole mitte selles, et sugu peaks andma mingeid eeliseid, vaid selles, kuidas töö- ja elukorralduse kaudu võimaldada naistel oma võimete efektiivsemat realiseerimist,» ütles Kalm.
Koostöökogemus olemas
Kalm kinnitas, et väärika ja sobiva kogemusega naiskandidaadi väljapakkumine mõne prorektori ametikohale poleks talle keerukas, aga ametisse asumine eeldab kandidaadi valmisolekut pühenduda ja paljust muust loobuda.
«Mul on minevikust väga meeldiv kogemus tööst rektoraadis, kus üks prorektoritest oli naine,» meenutas Kalm koostööd professor Hele Everausiga.