Väga paljud tartlased ei kujuta ilma Aurata oma elu enam ettegi, sest nii omaseks on saanud sealsed saunad, veeprotseduurid ja mõistagi basseinimõnud. Auras on ujumisklubide treeningutunnid, seal õpetatakse ujumise a-d ja b-d teise klassi õpilastele ning endiselt huvituvad meie veekeskusest ka mujalt Tartusse tulnud. Seega ülimalt vajalik asutus, mille käekäik läheb meile kõigile korda.
Täielikult linnale kuuluval äriühingul on olnud nii paremaid kui ka kehvemaid aegu. Mullu külastati Aurat 328 812 korda, mida on üle 27 000 korra rohkem kui aasta varem, kusjuures populaarseim oli ujula (192 558 korda), järgnesid terviseklubi (70 300) ja veepark (65 954). Aura teenis 62 800 eurot puhaskasumit, ent piletitulu ja kasumi kasvule avaldas mõju ka mullune piletihinna tõstmine ning rendikoormuse vähenemine. Nagu ütles abilinnapea Argo Annuk, on kasum «piltlikult öeldes kunstlik», kuid külastuste arvu kasvu eest tuleb küll tegijaid ja turundajaid tunnustada.
Nimetatud on koostööd Ahhaa keskusega ja bussifirmaga Sebe ning kindlasti on Tartus teisigi ettevõtteid, kelle huvisid annab Aura omadega siduda – kuuldavasti veekeskus neid ka otsib.
Seega pole põhjust imestada, et normaalselt kulgenud majandusaasta ja oodatust paremategi tulemuste eest said Aura juhataja ja teisedki töötajad preemiat. Küll aga tuleb imestada, et preemia kuupalga ulatuses määrati ka viiele nõukogu liikmele, kes kõik on kas Reformierakonna või IRLi poliitikud. Tõsi, tegu ei ole teab kui suure summaga, sest nõukogu esimehe kuupalk on 191,73 ja liikmetel 127,82 eurot, ent Tartu Postimehe arvates on siiski põhjust arutleda, kas äriühingute poliitilised nõukogud peavad üldse olema tasulised ja millised peaksid olema need vägiteod, mille eest veel preemiatki makstakse.
Tartu linnale kuuluvad ettevõtted on eri mastaabi ja mõjukusega – näiteks AS Tartu Turg ja AS Tartu Veevärk – ning tõenäoliselt on erinev ka nõukogude panus. Mõnes nõukogus liikmed palka ei saa, teistes jälle saavad. Preemia maksmine polevat Annuki kinnitusel tavaline ja teiste nõukogude liikmed seda ei saa, ka mitte veekeskuse kasumist suurema kasumiga veevärgi kontrollijad ja suuniste andjad, nagu nõukogude liikmeid nimetatakse.
Elus on aga nii, et kui uks on lahti tehtud, siis sealt hakataksegi käima, ja nii tekib teistelgi ootus heade tulemuste eest preemiat saada.
Kuid vaadakem asja teisest küljest. Poliitikasse tullakse vabatahtlikult sooviga midagi ühiskonna heaks ära teha. Vajaliku kompetentsuse olemasolul on selleks soodne võimalus ettevõtete nõukogudes – kas selle töö eest peab tingimata palka eeldama? Paraku ongi nõukogudesse kuulumine saanud eri tasandil poliitikutele üheks tuluallikaks ehk poliitiliseks töökohaks, ja seda mitte ainult Tartus. Põhjus laiemaks diskussiooniks on olemas.
Mis aga Aura premeeritud poliitikutesse puutub, siis nemad võiksid oma harukordse preemia annetada pigem Tartu Kultuurkapitalile, kellel tänavu ei jätkunud raha alates 1995. aastast välja antud aastapreemia maksmiseks.