Ka siis, kui inimene jääb tööta, tahab ta süüa; tal on kommunaalkulud tasuda ja lapsevanemal ka lapsed koolitada. Peamiseks puhvriks, mis töö kaotuse lööki pisutki leevendab, on seatud töötuskindlustushüvitis.
Heljo Pikhof: peatagem mäng ühte väravasse!
/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
23. aprill 2012, 08:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle toel saab uut töökohta otsida, juurde või ümber õppida. On ju vaks vahet, kas käia päevatöö kõrvalt kuuajalistel kursustel unega võitlemas või pühendada pool aastat uue ameti õppimisele, mis tulevikus leiva lauale toob. Valitsuse sõnamurdlikkus tahab paljud inimesed sellest võimalusest lõplikult ilma jätta.
Sõnasöömise poliitika
2008. aastal sõlmiti valitsuse, tööandjate ja töövõtjate vahel töölepinguseaduse muutmise lepe. Ühelt poolt lubas see paindlikumat toimetamist tööandjatele, tegi lihtsamaks töötajate koondamise. Vastukaaluks tõotati töötajaile endisest suuremaid ja kättesaadavamaid hüvitisi.
Tööandjad saidki, mis tahtsid, töötajad aga jäeti pika ninaga: ei suuremaid hüvitisi, milles ju kokku lepiti, ei õigust saada kindlustusraha neil, kes lähevad töölt kas poolte kokkuleppel või omal soovil. Viimased seadusepunktid, tõsi, lükati edasi «helgesse homsesse».
Kõiki reegleid eirates tümitati halastamatult ühte väravasse – ikka töösuhete nõrgema poole, töötaja väravasse. Kokkuleppe rikkumine sai ka viimaseks piisaks, miks sotsiaaldemokraadid valitsuskoalitsioonist 2009. aastal lahkusid.
Nüüd tahab valitsus ära nullida ka edasilükatud seadusesätted. Et ettepanek jättagi poolte kokkuleppel ja omal soovil töölt lahkujad ilma igasugusest hüvitisest lasti teha parlamendi õiguskomisjonil, ei muuda asja. See on vaid ilunipp: valitsuskoalitsiooni käes on jäme ots nii komisjonis kui suures saalis.
Valitsuse suuvoodreid on koolitatud küsima, miks peaks töötukassa alias maksumaksja vabatahtlikult teisele tööle minejaid premeerima. Ometi on tööinimene oma potentsiaalsed võimalused ette kinni maksnud, panustades ise töötuskindlustusse: õigus töötukassast hüvitist saada tekib pärast aastaid pidevat tööd ja kindlustusmakse maksmist. Liiati on sundmakse määr olnud viimastel aastatel 4,2 protsenti töötaja brutopalgast, millest kaks kolmandikku on töötaja kanda.
Töötukassa tulud ületavad kuhjaga kulusid: reservis oli möödunud aasta lõpuks 340 miljonit eurot – ja seda oludes, kus meil oli ajuti üle 120 000 töötu. Sõnasöömise poliitika viljelemise asemel oleks töö kaotamise lööki suudetud paljudel pehmendada, makstes rohkem ja rohkematele kindlustushüvitist, nagu kord kokku lepiti.
Koondamine «omal soovil»
Prognooside kohaselt kasvab töötukassa reserv selle aasta lõpuks 590 miljonile eurole. Kassa enda arvutuste kohaselt kuluks omal soovil ja poolte kokkuleppel töölt lahkujate hüvitisele tuleval aastal umbes 20 miljonit eurot. Köömes – tagavaraga võrreldes?
Ent sedagi ei raatsita anda neile, kes iga senti hädasti vajavad. Vee segamiseks on käibele võetud omapärane retoorika ja suisa linnalegendid.
Näiteks võiks tuua tahtmatuse aru saada, kes on töötu. Aktiivne tööotsija, kes iga kell on valmis vastu võtma töökohapakkumisi ja ümberõppevõimalusi, aetakse teadlikult segamini tollega, kes üldse ei tahagi tööd teha.
Teiseks aetakse kunstlik piir «sunnitud» ja «vabatahtliku» töötuse vahele.
Ometi ei püsi kotis juhtumid, kus töö saamise tingimusena tuleb tööandja tungival soovitusel ühe soojaga valmis kirjutada ka omal soovil lahkumise avaldus. Või siis muudetakse töötaja elu lihtsalt põrguks, kuni ta lähebki, vaatamata tagasi. Või tuleb leivaisa tuppa jutuga, et meil on koondamine käsil ja teie, Miralda, Mann ja Miina, kirjutage nüüd lahkumisavaldus.
Tagantjärele tuleb aga välja, et neid, vaesekesi, ei olegi koondatud, vaid lahkunud on nad omal soovil – seega pühitagu suu mis tahes valurahast puhtaks. Kui paljuke meil ikka sääraseid on, kes keerulist tööseadusandlust kui ükskordühte tunnevad. Kes aga tõesti omal soovil parematele jahimaadele läheb, see ei võtagi end töötuna arvele.
Hoopis absurdne on väita, et poolte kokkuleppel lahkumise võiks algatada töötaja. Mis hea pärast peaks tööandja selles kokku leppima ja maksma töötajale näiteks kuu-paari töötasu? «Kokkuleppe» vormistamine säästab just tööandjat võimalikust töövaidluskomisjonist või kohtuvaidlusest ja ehk ka kopsaka valuraha maksmisest.
Sihiteadlik hämamine
Kui kaua võib maaslamajat tümitada? Teades, mismoodi meil pahatihti inimesi lahti lastakse, peame lähtuma tööturu tegelikust olukorrast. Töötuskindlustuse mõte on turvata ka töösuhete kaitsetumat poolt.
Sotsiaaldemokraatide ettepanekud töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmiseks lähtuvad sotsiaalpartnerite kokkuleppest, kohendades selle vastavaks praegustele oludele.
Töötuskindlustushüvitise maksmine on seotud küll tööstaažiga, aga selle mõte on laias laastus järgmine: esimesed sada päeva makstaks puhastverd töötule 70 protsenti kalendripäeva töötasust, sealtpeale ja kuni 360. päevani 50 protsenti.
Koondatute ooteaeg oleks kaks nädalat, st lüheneks praegusega võrreldes. Ja poolte kokkuleppel töölt lahkujaile laieneksid samad õigused, mis on koondatuil.
Seevastu omal soovil lahkujatel tekiks õigus hüvitisele pärast kahte kuud – selle ajaga jõuab selgust saada, millise töötuga on tegemist.
Eraldi tähelepanu nõuab vanemapalga saaja praegune karistamine väiksema hüvitisega, kui järgmine laps sünnib enne «päristööle» naasmist ja lapsehoolduspuhkuse ajal on võetud mõni töö teha. See juhuslik tööots ei tohi küll endist kopsakamat vanemahüvitist vabalangusse saata.
Miks on aga praegustel valitsejatel vaja töösuhete asjus nii järjekindlalt hämada? Aga sellepärast, et valitsus on heaks arvanud kasutada töötukassa ehk töötute raha selleks, et avaliku sektori tulusid ja kulusid tasakaalus hoida, muidu tuleks tal ju võtta laenu.
Ja lihtsurelikku peetakse pelgalt mutrikeseks, et hoolitseda riigi renomee eest. Kas pole aga asjalood risti vastupidi, kas pole riik mõeldud oma kodanike hüvanguks?