Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehituse teemal on viimastel kuudel kõlanud palju sõnavõtte, mõned optimistlikumad, mõned skeptilisemad. Lisan ka oma seisukoha Tartu maavanemana.
Reno Laidre: usun muuseumi tulevikku
13. aprill 2012, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartumaa arengustrateegias on ERMi uus hoone seisnud juba kümme aastat väga kindlas kõneviisis lausega «pärast Eesti Kunstimuuseumi valmimist Tallinnas alustatakse Raadile Eesti Rahva Muuseumi uue kompleksi ehitamist». Tunduski, et kindel ühiskondlik kokkulepe selleks on olemas.
Paraku järgnes majandusbuumile surutis ning üha rohkem hakkas kõlama skeptikute hääli: kas meil ikka on vaja rahvamuuseumi ja kas ta peab nii uhke olema.
Käige seal ära!
Eriti radikaalsed leidsid, et õllekapad ja kirikindad võiks ju kolida vabaõhumuuseumisse või võiks need hoopis mõnel antiigioksjonil müüki panna.
Soovitan kõigil kriitikutel hakatuseks Eesti Rahva Muuseumi külastada – nii praegust näitusemaja, peahoonet kui ka Raadi kompleksi. ERMi sünnipäev 14. aprillil pakub selleks suurepärase võimaluse. Muuseum pole enam ammu õllekappade ja veimevakkade ladu; tegemist on mitmekülgse teadus-, haridus- ja huvikeskusega.
Praegu tegutseb see keskus väga kitsastes tingimustes ning sinna kogunenud vaimne potentsiaal ei saa täiel määral rakenduda.
Igas riigis võiks siiski olla tugev ja atraktiivne keskus, mis esindab, kogub, uurib, säilitab ja teeb kättesaadavaks ühiskonna kultuuripärandit nii külalistele kui omainimestele. Miks peaks see olema just Tartus?
Kõigepealt muidugi traditsioon ja järjepidevus, mida ei tohiks alahinnata. Mõistagi loevad tihedad sidemed ülikooli rahvateadlastega ning kirjandusmuuseumi folkloorivaramuga.
Ei ole liiga suur
Pragmaatilisema poole pealt: Tartu on Eestis hädavajalik regionaalne tasakaal Tallinnale, kuhu koondub niigi suur osa riiklikke suurinvesteeringuid. Samas on Tartu piisava suurusega keskus, et tagada rahvusmuuseumi toimimine.
Kui kultuurkapitalil on valida, kas Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Tartus või muusikaakadeemia kontserdisaal Tallinnas, siis kogu lugupidamise juures muusikute vastu leian, et ERMi vajame rohkem.
Kui aastal 1915 valmis esimene ERMi maja projekt, jäeti see kõrvale kui liiga lühinägelik, sest hoones oli kasulikku pinda «vaid» 15 000 ruutmeetrit ja seda arvati tulevikku vaadates liiga väheks.
Praegu leiavad kahtlejad, et 33 854 ruutmeetrit on liiga palju. Siin usaldan ma küll enam eksperte, kelle hinnangu kohaselt on kavandatud maht mõistlik. Kui tegu on sajandi ehitisega, siis tuleb ju arvestada, et ka vähemalt järgmise saja aasta pärand sinna sisse mahuks.
Arvan, et suurus pole probleem, kui maja on kavandatud ja ehitatud nutikalt ning energiasäästlikult.
Tavakülastaja on harjunud kujutlema, et muuseum koosneb paarist näitusesaalist ja ehk ka paarist hoidlaruumist, kuid ERMi on kavandatud ruumid õppe-, huvi- ja loometegevuseks, loenguteks ning kontsertideks. Võiks isegi öelda, et Tartu linn saab lõpuks ometi endale kultuurimaja. Samuti tulevad siia nõuetekohased hoidlaruumid mõnede väikemuuseumide kogudele, mis praegu asuvad osalt kütmata kuurides.
Eesti Rahva Muuseumi uus hoone on niihästi majandusliku kui vaimse mõju poolest oluline mitte ainult Tartu maakonnale, vaid kogu Lõuna-Eestile ja laiemas mõttes kogu meie ühiskonnale.
Võidab Tartu
Tartu linn võiks kõige enam rõõmustada. Kuigi tegu pole eeskätt turismiobjektiga, on see siiski tugeva tõmbega turismiatraktsioon. Samuti võib siit tulla tugevat sisendit Emajõe Ateenas ja selle ümbruses jõudu koguvale loomemajandussektorile.
Ei tahaks nõustuda nendega, kelle arvates Raadi on kesklinnast liiga kaugel. Lõunakeskus ei ole ju ometi liiga kaugel ...
Suurepärase rahvavaramu valmimiseks on oma toetussõna öelnud nii peaminister kui kultuuriminister. Toetuskirju on kirjutanud loomeinimesed. Ka mina ühinen lootusega, et lähiaastatel kujuneb uuenenud ERMi kujul Tartusse võimas ja atraktiivne keskkond, kus «vana näha ja uut teha».