Koolivõrgu uuendamise kava on rohkem kui kuu aega tagasi volikogus kinnitatud ja kuidagi kummastav on lugeda, et selle poolt hääletanud volinik seab nüüd kahtluse alla mitu selle dokumendi aluspõhimõtet. See tundub nagu tagantjärele rusikatega vehklemine või kirjutamine kirjutamise pärast.
Seda enam, et statistikaga tutvumiseks ja küsimustele vastuste saamiseks on olnud piisavalt aega – kava tutvustati volinikele korduvalt nii komisjonides kui ka volikogu istungitel.
Tõesed arvud
Mõni aeg tagasi süüdistati koolivõrgu uuendamise kava koostajaid selles, et tulevased õpilased ei mahu gümnaasiumidesse ära ja linn jätab nad tänavale, kuid nüüd on Ülo Veldre hirmud seotud õpilaste arvu liigse ülepaisutamisega.
Koolivõrgu ümberkorraldamise kava koostamisele eelnes põhjalik analüüs ja kindlasti pole selle aluseks olevad arvud laest võetud. Nii on lähiaastatel esimesse klassi astujate arv saadud rahvastikuregistrist – tegemist on Tartus elavate lastega, kes jõuavad järjest kooliminekuikka.
Näiteks 2013. aasta septembris saab registri andmetel Tartus seitsmeaastaseks 1180 last. 2018/2019.–2020/2021. õppeaastal kooli minevate laste arvu aluseks on statistikaameti sünniprognoosid.
Koolide ümberkorralduskavas on ka öeldud, et tegelik lisaõppekohtade vajadus on tõenäoliselt umbes kümme protsenti väiksem, sest osa lapsi asub õppima erakoolides, teistes linnades või valdades ning välismaal.
Samas tuleb omavalitsusel tagada õpikoht kõigile koolikohustuse eas lastele. Nii näiteks pole haridusosakonna prognoosides arvestatud hariduslike erivajadustega lastega, kes õpivad praegu erivajadustega õpilaste koolides. Tänapäeva hariduskorraldus aga soosib kaasavat õpet, mistõttu koolid peavad olema valmis ka nende õpilaste vastuvõtuks elukohajärgses koolis.
Hirm, et pelgalt prognooside järgi hakatakse kohe uusi koolihooneid ehitama, on asjatu. Tegelikku vajadust näitab elu ning esimese uue põhikooli rajamine on kavas alles ajavahemikus 2016–2020. Praegu tuleb optimeerida seniste koolihoonete täitumust.
Kuigi koolivõrgu uuendamise vajaduse on suuresti tekitanud muutused rahvastikustatistikas, esmajoones viimaste aastate sündimuse kasv, on koolireformi peaeesmärk siiski see, et õpilane saaks tänapäeva nõudmistele vastava põhihariduse ja et meie gümnaasiumid suudaksid pakkuda konkurentsivõimelist haridust. Koolivõrk tuleb kohandada sellele.
Tartusse ka valdadest
Koolivõrgu muutmise kavas on lähtutud sellest, et ligi 85 protsendile Tartu põhikoolilõpetajatest peab olema tagatud soovi korral edasi õppimise võimalus Tartu munitsipaalgümnaasiumides.
Need põhikooliõpilased, kes lõpetavad 9. klassi aastani 2020, käivad juba praegu koolis ja nende arv on teada. Eesmärgiks on saavutada minimaalne põhikoolist väljalange-mus. Nii näiteks lõpetab 2012/2013. õppeaastal põhikooli 885 last, gümnaasiumikohti on neile linnas arvestatud 780.
Samas oleme juba rõhutanud, et tegelik gümnaasiumi õppekohtade vajadus on tõenäoliselt väiksem, sest varasematel aastatel ei ole kõik võimalikust 85 protsendist Tartu põhikooli lõpetanutest soovinud jätkata kodulinna gümnaasiumides.
Gümnaasiumikohtade prognoosimisel ei ole arvestatud ka seal õpingud katkestajate hulgaga. Koos koolivõrgu ümberkorraldusega vaadatakse üle ka gümnaasiumide vastuvõtutingimused ja sealgi tahetakse minimeerida õpingute katkestajate arvu.
Õppekohtade arv gümnaasiumides on arvestatud Tartu linna vajadusest suurem veel seetõttu, et kindlustada kohti ka väljastpoolt Tartut tulevatele õpilastele. Nende arvu pole praegu võimalik täpselt prognoosida, kuid tõenäoliselt see suureneb maagümnaasiumide sulgemise tõttu ning Tartu peab olema valmis ka nende õpilaste vastuvõtmiseks.
Kindlasti ei saa hariduse tulevikku vaadata nii kitsapiiriliselt kui Ülo Veldre soovitab ja oleme seda meelt, et Tartul kui hariduselu tõmbekeskusel tuleb kindlustada gümnaasiumikohti pigem rohkematele kui vähematele noortele.