Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Suureks kasvamise võlud ja valud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tragikomöödia «Kevade ärkamine» osatäitjad panevad tihti mängu oma keha. | FOTO: Minna-Triin Kohv

Inimloomus ei muutu ja iga põlvkond peab õppima ise tikke süütama. Tartu Üliõpilasteatri vastne lavastus «Kevade ärkamine» on kirjutatud 19. sajandi lõpul, kuid on kõnekas ka 21. sajandil.

Enor Niinemäe esimene suurem lavastus on õnnestunud. Loodud on abstraktne ruum, kus on seotud minevik ja olevik.

Noored näitlejad toovad vaatajate ette üle-eelmise sajandi eakaaslaste loo. Vaatenurk võib olla teine, kuid olemus on sama. See avaldub oma seksuaalsuse avastamises, kooli ja muu elu suhetes, ühiskonda uue rolliga sulandumises, küsimises ja vastuste otsimises.

Noorte vati sees hoidmine ei päästa maailma hukust. Vägisi lapseks ei jää meist keegi, ükskõik kuidas (vanemad) ka ei püüaks.

Kaks koosseisu

Kahes koosseisus astuvad üles peaaegu kõik praegused üliõpilasteatri liikmed. Kaht esietendust vaadates tõdesin, et erinevate inimeste kaudu räägitakse kaks erinevat lugu. Põhistruktuur jääb mõlemal puhul loomulikult samaks.

Peategelased Melchior (Jari Matsi) ja Wendla (Lauli Otsar) oma nägusid ei muuda, kuid kolmas peategelane küll. Christopher Rajaveeru ja Richard Naari etendatud Moritz räägib samu sõnu, kuid eri moel.

Esimene toob välja hea poisi, kel püüdlustele vaatamata ei vea, teine aga näib paha poisina, kes jääb maailma hammasrataste vahele ja valib lihtsama lahenduse.

Matsi kannab edasi peategelase ambivalentsust – oma ea kohta hästi arenenud ja tark, kuid samas paheline ja vahel liigselt instinktidele alluv.

Otsar portreteerib noorukese Wendla naiivsust ja heatahtlikku idealismi. Samuti on ta näitlik õppevahend selle kohta, miks tasub küsimustele ausalt vastata, mitte piirduda kurejuttudega.

Lavalt jookseb läbi ka episoodilisi tegelasi, kelle lavastaja on seadnud ühtseks ansambliks. Neist võib välja tuua Triinu Lukase võrgutava elunautijast Ilse ning Karl Laumetsa rektori ja maskis mehe – mõlemal puhul on kasutatud hästi nii sõna kui ka kehakeelt.

Koreograaf ja kunstnik

Lavastuse liikumisjooniste puhul on tunda koreograafi kätt ja visuaalne pool on nooruslikult elav.

Liikumisseade eest vastutab Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti üliõpilane Helen Solovjev. Samast koolist on pärit ka kunstnik An-Liis Amur, kes on piirdunud minimalistliku ja detailidel mängiva lavaga. Samuti tasub välja tuua õmblusmannekeeni kasutamine.

Ülesehituselt võtab lavastus kokku inimese kujunemise lapsepõlvest täiskasvanuks, andes edasi nii ajutist segadust kui ka protsessiga kaasnevaid «loomulikke kadusid», olgu selleks siis lapselik süütus või tegelase surm.

«Kevade ärkamine» kannab endas eepilise teatri üht põhilist mõtet – jutustada lugu hinnanguid andmata ja lasta lõplikud otsused teha publikul.

«Kevade ärkamine»
• Tartu Üliõpilasteater etendab Athena keskuse pööningusaalis Frank Wedekindi näidendit «Kevade ärkamine», mille on lavastanud Enor Niinemägi.
• Mängivad Jari Matsi, Lauli Otsar, Richard Naar või Christopher Rajaveer, Triinu Lukas, Anu Sildnik, Egle Adams või Kristina Mändul, Vootele Mäevere, Karl-
Joosep Ilves või Mihkel Vinogradov, Karl Laumets, Kristin Uusna või Kristi Simenson, Deivi Tuppits või Kätlin Armei, Sven Paulus või Peeter Piiri.
• Järgmine etendus on 11. aprillil kell 19.
Allikas: TÜT

Tagasi üles