«Vanemuise biitlitega» sai punkti Ivar Põllu teatritriloogia. Etendus pani õhku ahmima, sest saalis oli näruselt vähe õhku, peamiselt aga ikkagi seepärast, et oli, mida vaadata ja enesest läbi lasta.
Valmis õhtueine teatrigurmaanidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks hea sõber ütles pärast etendust mõtlikult, et ta vist ei oska nähtut paremini kirjeldada kui teatrigurmaanlus. Pean nõustuma. Ühest küljest võiks nii nimetada inimestest pisut eemale jäävat Suurt Kunsti, teisalt põhjalikult läbimõeldud ja -töötatud lavateost.
Üks ei välista teist. Tegemist on ühega neist lavastustest, mis nõuab selleks, et mitte kuhugi metatasandile hõljuma jääda, teatavat võtit või koodi.
Lavastus nõuab koodi
Ühest küljest on iga lavastus avatud tekst ja peaks olema valmis publiku erinevateks tõlgendusteks, aga teisalt viitab tänapäeval kõik millelegi ja ilma koodita pole selles lõputute tähenduste rägastikus midagi peale hakata.
Oma mütsi sööma selle nimel ei hakkaks, aga mulle näib, et eelkõige võiks «Vanemuise biitlite» puhul olla selleks koodiks mäng vormi ja esteetikaga, ühe ajastu (teatriuuendus nõukogudeaegses Tartus) ja selle õhustiku püüdmine. Ka kujundus ja kostüümid on siin lavastuse struktuuri rõhutamise teenistuses.
Kui aga keskenduda konkreetsete Tartu teatritegelaste ja nende lugude otsimisele, võib kiiresti ummikusse joosta. Eks nad käivad viiteliselt ikka läbi ja paljudesse stseenidesse võib oma soovi järgi ükskõik keda sisse lugeda, aga iseasi, kui tulemuslik see on.
Kindlatesse tegelaskujudesse sisse elamise asemel nõuab lavastus näitlejalt pigem kiireid ja mängulisi ümberkehastumisi eri stiilide, mängulaadide vahel. Neli näitlejat ei ole selles enesele mingit allahindlust teinud.
Võib-olla mulle ainult tundub, aga kaks Maarjat, Mitt ja Jakobson, on kohati üheks sulanud. Ühtäkki on muidu vägagi erinevad näitlejad sarnased välimuselt ja energialt.
Nii tekkiski veidralt nauditavaid hetki, näiteks stseenis, kus Helgur Rosenthali tegelaskuju ei suuda meenutada, millise naise juurest ta lahkub ja millise juurde minna plaanib, ja ka naised muutuvad sel hetkel peaaegu eristamatuks.
Nero Urke lavaline kohalolek lööb jällegi äärmise intensiivsusega, mis ei üllata küll ilmselt kedagi, kes teda laval on näinud. Lavastuse võimsaimaid stseene kannab aga minu meelest sedapuhku hoopiski Helgur Rosenthal.
Lavastuses puuduvad sisu juhtivad konfliktid, tunnetemöllud ja tundlemised. Möll käib pigem intellektuaalsel tasandil, ehkki mänguliselt. Läbi võetakse näitlejad, lavastajad, kriitikud, uuendajad, paigalseisjad ...
Ergas ajastuportree
See, mida lavastuses näidatakse, ei ole aga laval värvikalt ette kantud teatriajalootund, vaid on erksatest värvilaikudest, nii otseses kui ülekantud tähenduses, koosnev ajastuportree.
Tegelased mässivad end igapäevarutiinist nii teatris kui ka isiklikus elus välja, püüeldes sellesse sageli hoopis järjest enam sisse. Ka pidev uuenduslikkus ja äge-olemine võib ühel hetkel kulunuks muutuda.
Teater on juba kord selline eluvorm, et kui see ei muutu, siis hukkub või vähemalt mandub sügavasse tolmuga kaetud eneseimetlusse. Ivar Põllu ja Tartu Uus Teater elavad veel ilmselt kaua ja õnnelikult.
«Vanemuise biitlid»
• «Vanemuise biitlid» esietendus 30. märtsil Tartu Uues Teatris.
• Autor-lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi.
• Mängivad Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Helgur Rosenthal ja Nero Urke.
• «Vanemuise biitlid» on kolmas osa Ivar Põllu triloogiast «Armastus, teater, hullus ja surm», mille eelmised osad on «Endspiel» (2008) ja «Ird, K.» (2010).