Eesti riigi 94. sünnipäev on väärikalt ära peetud. Ja tähtsate piduliste kõned, kleidid, suupistedki meedias kümne kandi pealt läbi hekseldatud. Nüüd sobib ehk võtta jutuks ka üks mõru seik, mis jäi palju hea kiuste aastapäevast kummitama.
Sulev Uus: lauluisa vaatas kurvalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teel kaitseväe paraadipaika tegin kõrvalepõike Kalevipoja juurde. Riigijuhtide ja diplomaatilise korpuse pandud kaunid pärjad mälestussamba jalamil, sinimustvalged lipukesed laste pihus, fotoaparaatide välgatused – kõik tugevdas pidupäevatunnet.
Paraku vaid sadakond meetrit Vabaduse puiesteed edasi peatus silm hoopis teistsugusel pildil: lauluisa Kreutzwald vaatas, pilk kurb ja nõutu, möödaruttavaid inimesi ning imelike masinate rodu, tema samba jalamil polnud ainsatki lilleõit, pärgadest rääkimata ... Kontrast jahmatas, justkui Kreutzwaldil polekski pistmist ei Kalevipoja ega vabariigi aastapäevaga.
Kitsad raamid
See jutt pole kellegi nööpidel käimiseks. Kummitama jäänud pilt lihtsalt sundis küsima, kas me pole riigi tähtsaima püha tähistamisel takerdunud väljakujunenud vormide vangi. Ikka liputseremooniad ja pärgadepanekud Vabadussõjas langenute mälestusmärkide juurde pluss jumalateenistused.
Langenute mälestamine on loomulik, meie tänutunne nende ees püsib nii kaua, kui püsib meie riik. Kuid tähtpäeva sisule mõeldes tundub, et oleme seadnud liiga kitsad raamid. Kas me ei peaks tänuga mõtlema ka neile, kes lõid eeldused, et üldse sai tekkida riik, mida kaitsta?
Nõnda jõuame tagasi Kreutzwaldi manu. Tema suurteost rahvuseepost «Kalevipoeg» teavad ka need, kes sellest ridagi rohkem lugenud pole, kui oli kooliraamatus. Tema kaalukat osa eesti kultuuri arengule ja rahvuslikule liikumisele teerajajana teatakse vähem. Aga ilma toonase ärkamisajata, eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ärkamiseta me ei elaks praegu Eesti riigis.
Mõistagi on palju neid, kes lõid oma riigi sünniks eeldusi ja kes selle rajasid, kõiki aastapäeval tänada ei jõua. Ent ajalugu on selekteerinud need, kelle roll oli suurem, ja neid võib igaüks omal valikul üles lugeda.
Ah et neid korjub ikka hulgi, kes suudaks kõigile austamistseremoonia korraldada, kust võetaks publikut? Aga ametlikke päevakohaseid tseremooniaid polegi (enamasti) juurde tarvis, need on välja kujunenud, las nad jäävad. Jutt käib meelespidamisest ja selleks piisab ka paarist südamlikust sõnast ning lihtsast lillekimbust ausamba jalamil või hauakünkal.
Näiteks selle kirjatüki ajendajale Friedrich Reinhold Kreutzwaldile võiksid need tulla temanimeliselt kirjandusmuuseumilt (vahest ka muuseumi naabruses paiknevale Jakob Hurdale).
Tartlaste liputseremooniapaigast kiviviske kaugusel olev rahvuseepose loomise algataja-alustaja Friedrich Robert Faehl-manni monument asub ülikooli hoonete kõrval ja võikski olla alma mater’i hoole all, samuti pisut kaugemal eesti keelt esimesena taevani tõusta lasknud Kristjan Jaak Peterson.
Ajalooarhiiv sobiks lilletama mälestuskivi Juhan Liivile, kes prohvetlikult kuulutas, et ükskord on Eesti riik, kuulutas siis, kui seda riiki silmapiirilgi ei terendanud. Veel ajas ligemale: Jaan Tõnisson, mees, kellel on austusväärne osa Eesti riigi sünnis ja ajaloos, otsekui astub hoogsal sammul Tartu Postimehe toimetuse poole ...
Tänu tulgu südamest
Igaks juhuks toonitan veel kord, et eeltoodu on vaid fantaasiamäng, näide, kuidas asjad võiksid käia, mitte kellelegi näpuga näitamine, veel vähem mingi kohustuse peale-panek. Kui keegi ilusa kombe algatab, leidub ikka vabal tahtel järgijaid, ja jutt pole üksnes asutusist, vaid samavõrd ka tavalistest kodanikest.
Austamine peaks ülepea olema sisemine, mitte väljast pealesunnitud kohustus. (Käsukorras austamist mäletame hästi ühe teise riigi ajast. Aga sealt mäletame ka ohte trotsinute lilleõisi Julius Kuperjanovi kalmul ja Vabadussõja pooleldi lammutatud mälestusmärgil Ropka-Tamme kalmistul.)
Oleks ju hea võimalus sõnu tegemata lastesse kodumaa-armastust sisendada, otsustades Eesti riigi sünnipäeval ühiselt, kuhu täna lilli viime. Ja tekiks ka osalise, mitte pelgalt pealtvaataja tunne. Kindlasti lisaksid lilled siin-seal linnas lippudele toeks rõõmsaid toone värvivaesesse talve.
Uusi mooduseid
Siinkirjutaja meelest oleks just Tartus, heade mõtete linnas, mõttekas otsida mooduseid, kuidas mitmekesistada riigi sünnipäeva. Kõigest kolm nädalat varem tähistame ju Tartu rahu aastapäeva suuresti samal kombel, pärgadepanekuga Kalevipoja juurde ja Raadi kalmistule.
Tänavu tõi uudsust asjaolu, et ülikoolilinn oli aastapäevapidustuste keskpunkt. Aga võib-olla seda õnne enam (niipea) ei tule. Meenutagem mõnede kaaskodanike urinat meedias enne ja pärast riigipüha: Tartu on kaugel, Vanemuine on nagu nõukaaegne ühiselamu ja üleüldse kõlbab vabariigi aastapäevapidustusteks vaid Tallinn ...
Otsingute üks põhisuundi peaks olema, kuidas pakkuda võimalikult paljudele tartlastele osalust aastapäevaüritusis, veel parem koostegutsemist. Viimane on kindlaim moodus tekitamaks tunnet: see on minu riik, see on minu pidupäev. Ega see talveoludes hõlpus ole.
Aga mitte ilmvõimatu, nagu, kui seekord näide elust tuua, pärnakad tänavu tõestasid. Jääfestivalil korraldati suur tasuta vabaõhukontsert (publikumagnetid Birgit Õigemeel ja Koit Toome, üle-eestiline noorte sümfooniaorkester, mitusada koorilauljat, rahvatantsijad) ja isamaaliste laulude ühislaulmine «Eesti pidu», mis tõid Vallikääru rõõmsatujulist rahvast täis.
Muide, kui palju saime üle-eestilistest lehtedest ja telerist lugeda-näha, kuidas inimesed väljaspool Tartut ja Tallinna vabariigi sünnipäeva pidasid, enne kui maabusid telerite ette pidulikku kontserti ja nn pingviinide paraadi vaatama?
Eesti Vabariigi 95. aastapäevani pole enam aastatki, nii et head mõtlemist argimuredele vahelduseks, kuidas tulevast pidupäeva meelde- ja südamessejäävalt korraldada.