Kaugküte kindlustab positsiooni ning haarab oma võrku eramaju

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Meedik Viia Viirsalu Salme tänava eramaja on neljandat talve Fortum Tartu soojatoru otsas ning seni ei näe ta põhjust otsust kahetseda. Mugava ning puhta kaugkütte sundis Viirsalule peale elu ise.

Viis aastat tagasi, pärast abikaasa surma ning laste kolimist oma elu peale, jäi Viia Viirsalu eaka emaga umbes sajaruutmeetrisse eramusse kahekesi.

Seni maja soojaks kütnud kivisöekatlaga jätkamiseks tulnuks palgata kütja. Sõita keset tööpäeva Maarjamõisast koju sütt koldesse kühveldama polnuks pelgalt tüütu, vaid ka raskesti korraldatav. Vanainimest kütma lubada oli mõeldamatu.

Toru otse ukse ees

2007. aastal hakkas Viirsalu tõsiselt kaaluma üleminekut maagaasiküttele. Parajasti liikus Salme tänavas ja ümbruskonnas majast majja ringkiri, milles Eesti Gaas palus igal majaomanikul teada anda, kas gaasist ollakse huvitatud või ei.

Salme ja Vaba tänava nurgale, umbes 150 meetrit Viirsalu kodust, oli kerkimas kaks kümmekonna korteriga maja, mis pidid minema gaasiküttele. Kuigi Viirsalu andis ringkirjale oma jah-allkirja, keegi Eesti Gaasist temaga ühendust ei võtnud ja konkreetse liitumishinna pakkumiseni asi ei jõudnudki.

Viia Viirsalu hakkas ise ajama teist liini. Kadunud abikaasa oli teadnud enne surma rääkida, et nende kodust vaid paarikümne meetri kauguselt piki Saekoja tänavat mööduvad kaugküttetorud.

2008. aasta varakevadel küsis Viirsalu Fortum Tartult liitumishinna pakkumise ning juba paar kuud hiljem soojendas tema radiaatoreid keskküttevesi.

«Olen seni väga rahul, kahetsemiseks ei näe absoluutselt põhjust,» kinnitab Viia Viirsalu. «Kui mõelda sellele, kuidas oli enne ja kuidas on nüüd, pole see 100 000 krooni, mis tuli maksta, halvasti kulutatud.»

Viirsalu sõnul polnud kivisöeküte kõigi oma söe ladustamiste ja ahjuajamistega mitte pelgalt tüütu ja ränk, vaid ka häirivalt räpane. Majaelanikele endile oli häiriv nii korstnast lenduv, madalrõhkkondade ja talvise inversiooniga maadligi hoidev haisev suits kui ka kevadeks akendele tekkiv paks tahmakord.

Viia Viirsalu nendib, et väga mugav ja üsna puhas oleks olnud ka õliküte, kuid see eeldanuks igal juhul uue katla ostmist. Samuti õlimahutit, millele oleks olnud keerukas kohta leida.

Kaugküttega liitumine nõudis vaid harutoru tõmbamist tänavalt majani, umbes 45 aastat tagasi paigaldatud majasisesed torud ja radiaatorid tunnistas surveproov töökindlaks.

Raha paneb paika

Viirsalu tunnistab, et kaugküttearved on pidevalt kosunud ning ilmselt oleks söeküte, mida saaks kombineerida majas oleva tavalise puuahjuga, odavam pidada. Kuid selle hinnavahe katab naine mugavuse ja puhtuse nimel meelsasti. Aastas maksab ta Fortum Tartule 650–750 eurot.

«Muidugi ei arva ma, et kaugküte tasuks sisse seada kõigil eramajade omanikel,» rõhutab Viirsalu. «Minul oli ikkagi sellise otsuse tegemisel määrav kaugküttevõrgu lähedus.»

Umbes 45 000 tartlasele toasooja müüva Fortum Tartu klientidest on 137 eramuomanikud. Umbes 13 000 tartlase tube küttev Eraküte on liitnud oma võrku 46 eramut. Kuni kümne korteriga maju on Erakütte klientide nimistus 27.

Seda, kui lähedal on piisavalt lähedal, et eramaja või ka väiksema kortermaja punumine kaugküttevõrku majanduslikult enam-vähemgi mõistlikuks osutuks, ei ütle otse ei Fortum Tartu, kelle kaukasse voolab umbes 80 protsenti Tartu kaugkütteturul teenitavast rahast, ega ka Dalkia kontserni kuuluv Eraküte.

«Kõik sõltub konkreetsest juhtumist ja põhiline on küsimus, millised on teised võimalikud kütteliigid,» ütleb Erakütte turundus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Urmas Ööbik.

Umbmäärasus on seletatav näiteks sellega, et võrguga liitumine ei lõpe erakinnistu piiril. Kui majas pole keskküttetorustiku üldse, on kulu maksimaalne.

Kui torustik on, kuid vajab uuendamist, pääseb vahepealse summaga ning kui torustik on täiesti kasutuskõlblik, on lahendus lihtsaim ja odavaim.

«Kuna iga võrguga liitumine nõuab mingil määral investeeringuid mõlemalt osapoolelt, on vastastikuse huvi tekkimiseks kindlasti oluline nii potentsiaalne tarbimismaht kui kaugus olemasolevast või rajatavast soojustorustikust,» räägib Fortum Tartu juhatuse esimees Margo Külaots.

«Reeglit, millisel juhul liitumine end veel ära tasub, on raske anda. Võib juhtuda, et üks maja pole meile atraktiivne, aga kui juba mitu ühe tänava väikest maja näitab huvi, tuleme torustikuga kohale,» lisab Külaots.

Läinud aastal liitus Fortum Tartu võrguga kuus eramut.

Tartu kehtiv üldplaneering, mille linnavolikogu võttis vastu 2005. aastal, näitab lilla värviga ära kaugküttepiirkonnad, kuid ka perspektiivsed alad, kus võrku võiks arendada.

Enesestmõistetavalt on täiesti lilla näiteks 27 000 elanikuga Annelinn, 3000 elanikuga Jaamamõisa ehk Hiinalinn, 1700 elanikuga Ränilinn ehk FI ning korrusmajadega linnaosatükke siit ja sealt: Veerikult, Ülejõelt ja Ropkast.

Kaunis üllatavana on aga kaugküttepiirkonnaks loetud suurem osa Tartu suuruselt teisest linnaosast, 9000 elanikuga Karlovast, kus annavad tooni ligi saja-aastased ahiküttega puumajad. Laias laastus on selles tsoonis kõik majad, mis jäävad Kastani ja Vabast tänavast südalinna poole, ning perspektiivsed magistraaltorud kulgevad mööda Kesk, Tähe, Kalevi ja Sõbra tänavat.

Võrdluseks: samasuguse hoonestusega Supilinna, kus elab ligi 1800 tartlast, kaugküttepiirkonnaks loetud pole.

«Kaugküttepiirkondade määramise olulisemaid aluseid on olnud õhusaaste hindamine, seepärast määrati Karlova sinna sisse,» selgitas Tartu linnainsener Mati Raamat. «Ahiküttele oleks Karlovas arvestatav alternatiiv küll lokaalne gaasiküte, aga see ei annaks õhu puhtuse mõttes nii head tulemust.»

Üldplaneering tuleb seaduse järgi üle vaadata iga kord pärast kohalikke valimisi. Mati Raamat märkis, et kaugkütte soodustamise või selle laienemise pidurdamise küsimus on suurel määral poliitiline, ja mitte ainult konkreetsete linnaosade õhu puhtuse mõttes: kaugküte rajaneb Tartus valdavalt kohalikul hakkpuidul ja turbal, vähemal määral Venemaalt ostetaval maagaasil.

Ränilinna, Veeriku ning Tähtvere linnaosa kortermajadele toasooja jagav Eraküte toodab kaks kolmandikku soojusest hakkpuidust. Ülejäänud Tartut keskküttesoojaga varustav Fortum Tartu kasutas mullu hakkpuitu ligikaudu sama palju, kuid lisaks nii palju turvast, et gaasi osaks jäi kõigest 3,4 protsenti.

«Küsimus on selles, kas Eestisse jääb rohkem või vähem raha,» märgib Mati Raamat.

Parema õhu nimel

Aga isegi kui Fortum Tartu ja Eraküte teeks sooja ainult või valdavalt Vene gaasist, keskkütte kasuks räägiks igal juhul puhtam õhk ja inimeste parem tervis.

Keskkonnauuringute Keskuse seirejaam Tartus Kalevi ja Lina tänava nurgal on mõõtnud sel talvel kuus päeva, mil peentolmuosakeste ööpäeva keskmine sisaldus õhus kerkis üle piirnormi, millest alates loetakse õhusaaste suureks. Seda, et käreda pakasega õhk paksuks ja lehkavaks muutus, tähel-dasid linlased ka silma ja ninaga.

«Ma ei näe, et linn saaks hakata neile näitajaile tuginedes nõudma kaugkütte laiemat sisseseadmist,» arutleb Raamat. «Kui suitsuvinguseid päevi oleks palju, siis oleks teine asi.»

Palju, millest alates Euroopa Komisjon hakkab omavalitsust pigistama, tähendab üle 35 päeva aastas. Tartu pole viimastel aastatel, mil on ööpäev ja aasta läbi linnaõhku seiratud, jõudnud kordagi isegi kümne päevani. Niisiis pole euronormide järgi Tartu õhul üldiselt häda midagi.
Fortumi juht Margo Külaots leiab, et keskkonnakaitselisi kaalutlusi kaugkütte laiendamisel tasub siiski rõhutada.

«Meie näeks hea meelega, et keskkonnahoiu kaalutlustel võiks tarbijaid kaugküttega liitumisel toetada,» tunnistab Külaots. «Näiteks analoogselt toetusega, mida makstakse majade soojustamiseks.»

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik Rasmus Ruuda nendib, et Eesti riik kaugküttega liitumiseks praegu mingeid toetusi ei paku. Kredexi energiatõhususe toetust saab pruukida maja soojustamiseks ja ventilatsiooni nüüdisajastamiseks, kütmise puhul vaid majasisese soojustorustiku remondiks.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse programmijuhi Heiko Põdersalu sõnul saab kütteettevõte taotleda toetust katlamaja üleviimiseks taastuvale kütusele. Eraisikute liitumistoetuste teket keskus ennustada ei julge.

Võrk laieneb ikka

Siiski punub Fortum Tartu oma teeninduspiirkondades, sealhulgas Karlovas, oma võrgu lõimi vaikselt, ent kindlalt edasi. Näiteks on võrku haaratud Tartu kõrgem kunstikool ning Kuu tänava kortermajad, neil küttis varem toad soojaks kohalik söekatlamaja.

«Jämedalt käib nii: kui arendaja ehitab hoone, mis on olemasoleva kaugküttetoru lähedal, siis ühendatakse maja võrku, kui kaugel, tuleb hakata tasuvust kalkuleerima,» selgitab Mati Raamat.

Tartu üldplaneeringu seletuskirjas seisva ametliku arvestuse järgi ei planeerita ehitist kaugküttevõrguga liidetavana, kui selle kütte ja sooja vee tootmise projektvõimsus on alla 40 kilovati või alla kahe kilovati liitetorustiku ühe meetri kohta.

Näiteks pole sundust liita võrguga maja, millele vajaliku energia tootmiseks on tarvis võimsust 50 kilovatti, kuid see asub keskküttevõrgust kaugemal kui 25 meetrit. Ka ei planeerita hoonele kaugkütet, kui seda kavatsetakse hakata kütma maasoojusega, biogaasiga, hüdro- või päikeseenergiaga.

Võib näida kummaline, aga isegi elektriküte käib selle loetelu alla, sest pole küll ökoloogiliselt puhtam, kuid põhjustab kohalikus mõttes siiski vähem õhusaastet.

Kümmekond aastat tagasi murti Tartus piike korteriühistutega, kes soovisid keskküttevõrgust eralduda ning panna keldrisse vuhisema autonoomse gaasikatla.

Tartu linn tegi ühistuile takistusi otsides soojafirmade eest põhitöö ära, viidates muu hulgas ohule, et iga võrgust lahkuja seab selle edasise toimimise löögi alla: mida vähem kliente, seda kallim on soojusenergia omahind ning kui lahkumine muutub rohkeks, võib süsteem lihtsalt kokku vajuda.

Gaasiküttelt tagasi

Urmas Ööbiku sõnutsi lõikas kümme aastat tagasi end Erakütte toru küljest lahti kaks kortermaja. Gaas oli odav, kuid nüüdseks kordi kallinenud ja ilmselt kallineb veelgi.

«Need ühistud on nüüd jälle näidanud üles huvi kaugküttevõrguga taas ühineda,» sedastab Ööbik. Ööbik peab kaugkütte suureks eeliseks võimalust kombineerida kütuseid vastavalt sellele, mille hind on parajasti madalaim.

Gaasikohtküttele läinute huvi keskküttevõrku naasta kinnitab ka Margo Külaots.

1997. aasta lõpul gaasikatlad paigaldanud Pärna 21a korteriühistu kaugvõrku naasmist küll ei kaalu. Omal ajal ühistu esimehena julge muudatuse läbi surunud Mare Hurt tunnistab samas, et praegu ta kellelgi sama teha ei soovitaks.

14 ja poole aastaga on maagaas kallinenud neli ja pool korda. Pärna tänava ühistu
240 000-kroonine kulutus teenis end tasa umbes nelja aastaga, nüüd veniks tasuvusaeg lokaalkatelde elueast ilmselt märksa pikemaks.

Tartu kaugkütjad

• Fortum Tartu võrgupiirkonnas (Annelinn, Jaamamõisa, Ülejõe, Raadi, Kesklinn, Vaksali, Karlova, Ropka) paikneb 1155 kaugküttel olevat maja, milles elab umbes 45 000 inimest.

• Lepinguid on Fortum Tartul 1006.

• Eramuid on Fortum Tartu võrgus 137. Fortumi soojustorustiku kogupikkus on 118 km.

• ASil Eraküte on Tartus kolm võrgupiirkonda: Ränilinn, Maarjamõisa-Veeriku ning Tähtvere.

• Erakütte võrgupiirkondades paikneb 244 kaugküttel olevat maja, milles elab ligikaudu 13 000 inimest.

• Eramuid on Erakütte võrgus 46. Soojustorustiku kogupikkus on 34,6 km.

Allikad: Fortum Tartu, Eraküte

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles