On kodusid, kus tuleb ukselink maskeerida või terve välisuks kardinaga varjata. Või siis saapad ja müts ära peita, et eakal pereliikmel ei süttiks peas mõtet üksi välja minna, ja seejärel ära kaduda.
Eaka inimesega koos elav pere ootab tuge
5. märts 2012, 21:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vennad Talis ja Meelis Vooro võivad oma ema kadumislugusid jutustada küll ja küll. Ema on koputanud koguni naabri uksele ning palunud, et nood ta autoga kesklinna sõidutaksid, tehes seda väga veenvalt ja põhjendatult. Tegelikult ei saa ema üksi linnas liikudes enam sugugi hakkama ega suuda leida koduteed.
Lähedased elasid pärast juhtunut tunde teadmatuses ja mures, enne kui nad oma rändama läinud ema politsei abiga üles leidsid.
Esimesel hetkel tunduvad niisugused lood sürrealistlikud, kohati koomilisedki. Tegelikult on peret tabanud aga ränk koorem ja tragöödia, milleks ei suuda keegi elus end ette valmistada.
Paratamatusega leppimine
Kuidas kohaneda sellega, et inimene, kes terve oma elu on olnud alati tegus ning teistele toeks, muutub vananedes tundmatuseni. Muutuvad ta käitumine, tunded ja mõtlemine, ta arusaamine elust ja võime mäletada, kuni lõpuks tuleb tunnistada pereliikme dementsust või haigestumist Alzheimeri tõppe.
Humoorikalt võib sellesse suhtuda siis, kui inimene unustab ära mõne oma pahedest, näiteks suitsetamise, kurvem on aga see, kui ta allkirja andmise asemel kirjutab dokumendile sõna «tere», räägib asju, mida pole kunagi juhtunud, muutub põhjuseta ärevaks, korraldab tulekahju või ei tunne ära oma lapsi ega lapselapsi.
Sirli Lember ja ta tütar Liina Lember hooldavad 79-aastast pereliiget, kes esimesele on ema ja teisele vanaema. Sirli Lember ütleb, et kui sai selgeks, et ta ei või oma ema enam tunnikski üksi koju jätta, otsustasid nad tütrega, et koju jääb Liina.
Tütar uskus, et ehk õnnestub tal vanaema valvamise kõrval siiski ka oma ülikooliõpingutega tegelda, aga see lootus jooksis liiva.
«See oli tütrele ränk koormus ja mulle näis, et lõpuks võib see hakata ka mu lapse vaimsele tervisele halvasti mõjuma,» kõneles Sirli Lember.
Nii vennad Talis ja Meelis Vooro kui ema ja tütar Sirli ja Liina Lember lisasid, et pärast seda, kui nad avastasid, et Tartus on võimalik eakat psüühikahäirega inimest tuua päevahooldekeskusesse täpselt samamoodi, nagu väikest last viiakse päevaks lasteaeda, on nende elu tunduvalt kergemaks muutunud.
Ka on Tartus selleks tarbeks korraldatud bussiring, mis eakad kliendid hommikul päevakeskusesse viib ja õhtul koju toob.
Keskmiselt kasutab Tartus sellist teenust 29 inimest igas kuus. Pere muud liikmed saavad samal ajal rahuliku südamega tööl või koolis käia ning vahepeal natuke isegi hinge tõmmata.
Saatusekaaslaste lohutus
Eelmisel nädalal kutsuti Anne päevahooldekeskusesse aga just nimelt nende eakate klientide lähedased.
Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse eakate hooldusosakonna juhataja Angelika Armolik ütles, et niisuguse kokkusaamise mõte oli toetada dementsusega eakate pereliikmeid, jagada neile teavet ning anda võimalust omavahel suhelda.
«Niisugused kohtumised hakkavad aset leidma kord kahe kuu tagant, järgmine on 24. aprillil,» lubas ta.
Eelmisel nädalal aset leidnud kohtumisele tulnud inimesed olid enamasti seda meelt, et nii kaua, kuni nad vähegi jõuavad, ei hakka nad oma ema või isa ööpäevaringsesse hooldeasutusse panema.
Aga nad tunnistasid ka, et kõigest hoolimata on neil küllaga päevi, mil nad peavad end halbadeks ja kurjadeks inimesteks, sest mõtlevad oma vanemate peale hingetäie ja väsimusega ning sooviga sellest olukorrast ükskord ometi pääseda.
Seejärel haarab neid süütunne, et kuidas nad ometi nii on oma kallitest vanematest mõelda julgenud. Niisuguse stressiga tuleb vahel elada aastaid.
Esimesel kokkusaamisel tõdeti sedagi, et mõne asja väljaütlemine toob hingele kergendust ning teiste saatusekaaslaste kuulamine annab tunde, et sarnaseid peresid on palju ning enda olukord ei olegi kõige hullem.
Kokkusaamised lähedastega
• Tartus Kaunase puiestee 22 asuvas Anne päevahooldekeskuses toetatakse ka keskuses käivate eakate klientide lähedasi.
• Järgmine kokkusaamine on 24. aprillil kell 17.
• Täpsemat teavet jagab telefoninumbril 736 1510 Angelika Armolik.