Euroopast öeldi, et ei anna me teile muuseumi jaoks raha, pole päris see asi, mis meile tundub, et peaks olema – saage ise hakkama. Ausalt öeldes tunnen mina end sellest pisut kergemini, sest nüüd ei ole ühelgi Euroopal ka õigust tulla ütlema, mida või kuidas muuseumis hoidma peaks.
Kuna tasuta lõunaid ei ole, siis ükskõik kui lahke kingina euroraha ka ei tundu, ühel hetkel peab teda hakkama nii või teisiti tagasi maksma: laskma end kontrollida, andma aru, kandma ette, pidama kinni võõrastest normidest. Niisiis – pigem hea, et pääsesime. Saab ise otsustada, nagu on ühele iseseisvale riigile rahvusmuuseumi taasrajades väärikas.
Maja lugu
Lisaks DGT arhitektidele tegelesid muuseumi projektiga aastaid ka Eesti bürood. Kohalikel on seadustes ja normdokumentides kergem orienteeruda ning projekti saab paremini meie oludega kohandada.
Osaledes lõpujärgus ERMi välialade projekteerimises, hämmastab mind enim siiani ringlev müüt klaasist majast. Enamasti levitavad seda juttu muidugi need, kes ei viitsi asjadesse süveneda: klaas «põhjamaises kliimas» on ju sulaselge lollus, talupoeg tahub targu palgist, mis need välismaalased ikka teavad jne. Ometi on projektist kirjutatud kümneid artikleid, tehtud esitlusi. Materjalid on kättesaadavad.
Aga uurimise asemel trambib mingi osa valjuhäälseid kodanikke ikka jalgu, et «klaasmaja ja ahiküte». Klaasseintest on ammu saanud klaasekraan, maaküte projekteeriti esimese asjana, oluline osa projektist tegeleb hoone tehnosüsteemidega, arvutused käsitlevad ülalpidamiskulusid jne.
Meeskonnas on olnud Eesti parimad ehitusinsenerid, materjaliteadlased, professorid ja eksperdid. Ja see ei ole olnud tühi suukulutamine, vaid vägagi tõsine ja aus kriitika, mille järgi paljugi asju ümber tehti. Algne «klaaskast» ei olnud ka arhitektidel läbipuhuva sarana mõeldud. Konkursile esitataksegi ju töö teatud staadium, idee, millega edasi tegeldakse.
Aga mõistagi on mugavam uskuda, et «maksumaksja raha eest tehakse köetav lennurada, mida ei jõua üleval pidada» – selle trummi tagujaile juba kuulajaid leidub.
Uuele majale heidetakse ette ka «arhitektuuri puudumist» – taas nurin, mille sisu on raske mõista.
Hoone on kontekstitundlik, nagu sellise paljutahulise teemaga tegelev arhitektuur peabki olema. Ta ei püüa kehastuda Kalevipojaks, Metsatölluks, puuslikuks ega mingiks muuks sümboliks, mille najal rusikat viibutada ning eestlase takust põhiolemust kinnitada.
Maja kasutab olemasolevat kihistust, mida ei ole kunagi võimalik Raadilt ega eestlaste olemise loost välja sikutada ega olematuks pühkida; kasutab seda osavalt selliselt, et vaenlase struktuur muudetakse ajatuks arhitektuuriks, kuhu sisseelamine nõuab ehk veidi rohkem vastuvõtlikkust, kuid pakub samas võimalust kogeda senistest mastaapidest hoopis enamat.
Maja ise jääb tagasihoidlikuks, ajatuks, «seisab sirgena väljas ja peab magajate üle valvet» (H. D. Thoreau «Jalutuskäik»). Ta olemusest ja tekkekohast arusaamine on lihtne ka neile, kes abstraktsete ruumimõtetega kursis ei ole. Maja avab oma olemuse lahkesti kõigile, ei edvista ega tee end tähtsaks kõrgmõtlejat mängides, mille juurde moonakas koogutades peaks tulema; samas ei ole ka suurekspuhutud palktare. Ta on arhitektuur kõige ausamas tähenduses – pühendunud kasutaja teenimisele.
Projekt näeb ette, et hoone peab kestma sada aastat (nüüdisaja hooned ehitatakse kasutusajaga 20, parimal juhul 50 aastat) – ka tolle tulevase aja konteksti kujutledes on maja vormikeel lihtne ja selge. Läbi aegade kultuuri kandva ehitise puhul ongi just see ajatus olulisim.
Raadi lugu
Raadi on olnud Tartu tühik, ERMi haav, kus näiliselt midagi ei toimu ja ei saakski, sest koht on ju potentsiaalitult tühi ja täitmisvõimaluseta. Selline on ametlik suhtumine. Samal ajal on Raadil olemiskoha leidnud need, kes oskavad lugu pidada isetekkelisusest, vähestest reeglitest ja metsikusest.
Raadi valikut ERMi uueks/vanaks koduks on palju kritiseeritud eelkõige kauguse pärast Tartu kesklinnast; eriti nutetakse taga kohta Toomel.
Iga muu asutuse puhul nõustuksin kriitikaga, kuid tuleb meeles pidada, et ERM ei ole enam ammu käpiku- ja vokiladu ning kavandatud uus maja see koht, kuhu needsamad kindad lihtsalt hõredamalt välja laotatakse.
Muuseum on kogum kõigist eesti kultuuriga seotud tegevustest, mis võimalikud ja vajalikud: konverentsid, raamatukogud, hoidlad, teatri- ja kinosaal, näitused, väliruum; muidugi ka varade hoidmine, näitamine, konserveerimine, teadustööd. Lisaks loomemajanduse inkubaator.
See ei ole lihtsalt suur hoone, see on iseenesest üks tervikorganism, mis mõistagi endaga seostuvat ruumi tublisti mõjutab – eestlaste ja Eesti loo jutustamise koht. Mitte «hõlladi-hõlladi põllule», vaid põhjalik vaade süvakultuuri sisemusse.
Et inimene, eestlane, on lõppematu uurimismaterjal ja hoolimata ühe osa rahva toasussistumisest muutub erksam seltskond üha nutikamaks ning sügavamaks, siis peab arenguga arvestama ka muuseum. Selleks on vaja ruumi, nii füüsilist kui ka emotsionaalset.
Uue muuseumimaja kogupindala on lõplikult välja arvutatud koostöös ERMis iga päev tööd tegevate inimestega, kes oskavad tagasi ja ette vaadata. Mahtudega ei ole priisatud, vaid hoolega kalkuleeritud nii, et 20 aasta pärast poleks tarvis hakata uut maja ehitama.
Raadi väliruum, mida on tavapärasest rohkem, jaguneb kolmeks: vana pargiosa oma ajaloolise ilmega, veel kavandamise algusjärgus olev pärimuspark, mis peaks kehastuma maitsekaks ennemuistset ja tänapäeva integreerivaks teemapargiks, ja uue hoone ümbrus.
Kõik need alad toimivad nii koos kui eraldi, pakkudes igaüks teisest erinevaid maastikuelamusi. Suurim osa, uue maja väliruum, on kavandatud selliselt, et oleks ära kasutatud kõik olemasolevad aastate jooksul Raadile tekkinud kvaliteedid, kuid et inimene saaks kätte kõik, mida ta muuseumipargilt ootab.
Muu hulgas on olemasoleva tarvitamine ressursisäästlik ja hoolduse mõttes vähem kulukas – looduslike protsesside arukas kaasamine hoiab uskumatult palju raha kokku ja tulemus on tihti enam väärt kui ükskõik milline peen aiakunst.
Jällegi – igale poole ja konteksti oleks selline mõtteviis sobitamatu, kuid Raadil olemasolev on nii põnev, et selle asemele sama köitva kunstliku koosluse konstrueerimine oleks puhas raiskamine. Seepärast on väikeste nutikate sekkumistega olemasolev lihtsasti esiplaanile tõstetud, kergemini kättesaadavaks tehtud ja jäetud kasutaja imetleda.
Koju tagasi
Raadi oli omal ajal koht väljasõitudeks – nimelt sõitudeks. Hobustega. Praegune kiun kauguse pärast on üsna naeruväärne. Raadile ei kavandata muuseumi nii, nagu ülikool tükib põllule – nimetusse kohta selleks, et oleks parem parkimiseks asfalti laotada ja et ei peaks arhitektuurikonkurssi tegema.
Muuseum läheb Raadile koju tagasi. Mitte nullist end üles ehitama, vaid sinna, kus tema algne mõte on teda kogu aeg hoidnud.
Tartu kesklinnast sõidab Raadile autoga 8 minutit, Lõunakeskusesse mitte vähem kui 13; jalgsi on vastavad vahemaad 25 ja 60. Tee Raadile on vaheldusrikas ja huvitav juba praegu, korraliku läbimõtlemise, kuid väikeste sekkumistega saab teekonda sujuvamaks muuta. Enamikule välismaalastele on need vahemaad naeruväärsed.
Kui Lõunakeskusse sõidab tasuta buss, siis ei käiks sellise käimapanek kindlasti ka linnale üle jõu – idealistliku olukorra puhul saaks mõnikord kasutada vabatahtlikke bussijuhte...
Inimeste heatahtlikkus, kui nad millessegi usuvad, on võimas jõud. Vingumine, et pole lasteaiakohti ja et riik või linn peaks muudkui rohkem andma ja andma, on rohkem nende teema, kel tegelikult kõik on suhteliselt hästi.
Ei ole kuskilt kuulda olnud, et tõeliselt vaesed muuseumi vastu häält tõstaks, pigem annavad nad juhanliivilikult pintsaku. Kõige kõvemini karjuvad ikka need roosade lambivarjude omanikud, kellele eluküsimus on maitsev ninaesine ja sile siidlina, mitte mõte kultuuri hoidmisest.
Muuseum ei tule ühelgi juhul lasteaiakoha ega tuletõrjuja palga arvelt ning vastupidi. Üks ei ole teisest tähtsam, kumbki on ikka enese eest, täiendades üksteist. Lõppkokkuvõttes – mis riiki see kipub meenutama, kui lasteaiakohti on külluses, aga neis käivad lapsed ei tea, kus kultuuris nad elavad?
Turist otsib oma
Väga suur hirm näikse olevat turistide hõre voog – seda nägid ette ka Euroopa onud.
Turismimagneti vaatepunktist: ükski muuseum ei saakski kehastuda iga turisti lemmikobjektiks. Turiste on ju nii palju sorte, igaüks neist otsib omi asju, mida vaadata-kogeda.
Meelelahutusturist ei läheks ka siis muuseumi, kui muuseum tal linnas sabas longiks ja õllepurki aitaks hoida. Kultuuriturist seevastu teeb korraliku eeltöö, märgib kaardil või iPadis tärniga kohad ja talle ei ole üldse oluline, kas huviväärsus on linnas, linna ääres või maa all.
Rahvusmuuseumi põhiorientatsioon ongi oma inimene ehk siseturism ja siin ei ole vahet, kas see asub kesklinnas või mitte.
Kes ei taha, ei lähe niikuinii mujale kui tarbekeskusse. Selliste inimeste motiveerimiseks peaks näitused sinna viima, kuid vaevalt sellel mõtet on. Püsiväärtuste madaldamine ühe osa püüdmiseks võib korraks näituselt möödakäijate (mitte vaataja) hulka suurendada, kuid soovitud sisu juurde see kedagi ei too. On inimesi erisuguseid ja ka see on üks osa kultuurist.
Kellele siis? Miks?
Lugedes ERMi puudutavate artiklite netikommentaare, muutub meel mõruks. Jah, enamik sealseid röökureid on justkui marutõbised. Samas kohtab ka arvamusi, mis on põhjalikud ja sisukad, kuid seda kurvakstegevamad. Kaheldakse tõsiselt, kas muuseumi – sellisel või üldse mingilgi kujul – tarvis on. Las ta jääda sinna, kus ta on, ühiskond ei vaja ju teda.
Tahakski teada, kuidas oleme jõudnud sinnamaani, et me ise oma väärtasjade hoidmisse nii ükskõikselt suhtume ja et me ise tunneme, et meie ajalugu ei ole muud väärt kui üht pisikest hallitanud keldrit raudteelaste endises peokohas.
Alalhoidlikkust on tõstetud esile, kui räägitakse meie rahva säilimisest, sõdade ja Siberi aegade üleelamisest. Praeguse aja alalhoidlikkus tundub aga olevat mandunud araks olemasolemiseks ja ükskõikseks mugavuseks – peaasi, et midagi väga hullu ei juhtu; peaasi, et tuba oleks soe ja välisuks lukus.
Siberis käinute meenutusi kuulates ja lugedes ei tundu selline mõtteviis olevat see, mille najal ja toel rasked ajad üle elati ja vaimu virge hoiti – pigem saadi tuge teadmisest, et on olemas kõrgemad väärtused, mida mitte keegi ära võtta ei saa.
Miks siis praegu, kui keegi füüsiliselt kallale ei kipugi (kuigi tarbimisühiskonna ja röövkapitalismi hiiliv rünnak on tegelikult ohtlikum, uinutavam), me ise nad vabatahtlikult kõrvale lükkame, et roosa lambivarju all telekat vaadata?
Riigikaitsest rääkides rõhutatakse tegevteenistuse, relvade ja muu vajalikkust. Kahtlemata. Kuid minu meelest algab riigi sisuline kaitse just sellest, et inimene teab, mida ja miks ta üldse kaitseb, ja seda ei saa talle anda üksnes paraadi jälgimine (marssima mahuvad vähesed), vaid ikka tuuma tundmine. Võib-olla sellisest aspektist vaadatuna õigustaks ERM end rohkem, kõigi jaoks?