Priit Pullerits: Eestita olümpia?

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Põhjanaabrite ühe olümpia- ja ühe MM-kullaga suusalegend Juha Mieto ütles teleekraanil Soome suusatamise kohta, et «tase on nii madalale langenud, et võin öelda: see ajab oksele».

Mida võiks Eesti suusatamise taseme kohta aga öelda kahekordne olümpiavõitja ja eksmaailmameister Kristina Šmigun-Vähi, kui ta ilmutaks sõnades samasugust otsekohesust nagu Vancouveri olümpial, kui tal suusad sugugi libiseda ei tahtnud? Et ajab lausa hauda?

Aga ärme lähme liiga emotsionaalseks. Jäägem rohkem kainelt kaalutlevaks. Sel juhul poleks liialdus öelda: «Tase on nii madalale langenud, et võib öelda: kui tulemused märgatavalt ei parane, ei ole mõtet mitte ühtegi Eesti suusatajat Sotši olümpiale saata.»

Eesti suusatajate tänavuse parimana kuulub Peeter Kümmelile sprinterite MK-arvestuses 29. koht. Timo Simonlatser on sprinterite seas 37. ja Kein Einaste 58. kohal. Distantsisõitjate pingereas leiab ainsa eestlasena kaheksa punkti noppinud Aivar Rehemaa alles 84. realt.

Ja siin ei maksa lohutust otsida – nagu seda armastab teha kauane peatreener Mati Alaver –, et näiteks suurte pruunide traatprillidega sõitev norralane Tord Asle Gjerdalen, kes neli hooaega tagasi sai MK-sarjas neljanda koha, on seni punkte kogunud kõigest kolm.

Naiste seas hoiab Triin Ojaste sprinterite arvestuses 57. ja Piret Pormeister 65. kohta. Ja siin ei maksa end alaverilikult lohutada, et tunamulluse MK-sarja sprindi viies, rootslanna Hanna Falk jääb kahe punktiga neist veelgi tahapoole. Ega ühegi Eesti suusataja tase sellest ju parane, kui kellelgi teisel kehvemini läheb.

Seda võis arvata, et kui Šmigun-Vähi, Jaak Mae ja Andrus Veerpalu tippsuusatamisest taanduvad, tulebki halastamatult ilmsiks, et Eesti kuninglik ala on alasti. Aga oleks siis üksnes alasti! Ei, see on ka põdur ja jõuetu. Mingist arengust ei saa rääkida. Isegi paigalseisust mitte. Karm statistika näitab, et võrreldes sellega, kuhu liigub maailma suusatamise tipptase, on Eestis tegemist taandarenguga.

Need on valusad väited. Kuid kergelt tõestatavad.

Vaatame suusataja taseme iseloomustamiseks aktsepteeritud FIS-punktide dünaamikat. (Mida väiksem punktide arv, seda lähemal maailma tipule.)

Rehemaa on 33 FIS-punktiga tagasi täpselt seal, kus neli aastat tagasi. 2009. aasta kevadeks kerkis ta karjääri parima tulemuse, kaheksa punktini, aga järgmise hooaja käivitudes kukkus kolinal alla ega ole enam uuesti tõusnud.

Algo Kärp näitas 2007. aasta lõpust FIS-punktide järgi otsustades järjepidevat arengut, ja kuigi üle-eelmisel hooajal tabasid teda tagasilöögid, sai ta eelmisel talvel taas edusoonele ning viis FIS-punktide arvu alla 30. Aga sel hooajal on Kärp teinud vähikäigu ning langenud FIS-punktide järgi tagasi sinna, kus asus kolm talve tagasi.

Kümmel, kes tükk aega rabeles sprinterite arvestuses 40 punkti joone all, tegi kolm hooaega tagasi suure hüppe 17 punkti ligi. Aga sealtpeale, hoolimata sähvatusest mullusel Oslo MMil, kus õnnestus kahekordse lucky loser’ina saada lõpuks 6. koht, pole ta enam kerkinud, vaid ainult langenud. Nüüdseks on ta oma FIS-punktidega tagasi täpselt sealmail, kus neli aastat tagasi.

Einaste liikus alates nelja aasta tagusest talvest samm-sammult maailma sprinditipule lähemale, kahandades FIS-punktide arvu 71-lt 27-le. Aga sel talvel on punktide arv hakanud taas kasvama, küündides juba 40ni.

Simonlatseri FIS-punktid on hooajati kõikunud seletamatult suure amplituudiga. Tänavu on igatahes selge see, temagi on maailma paremikust kaugenenud. Sama suured kõikumised iseloomustavad Anti Saarepuu viimaste talvede suusakarjääri.

Käesoleval hooajal tõestab tema tagasiminekut, olgugi et ilmselt käetraumast tingitut, FIS-punktide kasv 34-lt 53-le. Ka seni järjepidevalt arenenud noore distantsimehe Karel Tammjärve punktisumma on tänavu paraku paisuma hakanud.

Võrreldes meestega on Ojaste sama tase, mis kaks hooaega tagasi, isegi kiiduväärne saavutus, ja Pormeistri taseme tõus sel talvel vääriks lausa kiidulaulu, kui ta FIS-punktide arv poleks ometi nii hirmus suur, ligi 70.

Varasemail aastail piisas Eesti suusatajail kahest, isegi ühest sähvatusest, et suusahooaeg edukaks kuulutada. Tänavu pole rõõmustavat tulemust tulnud kusagilt ja ei paista ka. Eesti suusatajate üldise taandarengu taustal on raske maha suruda kahtlusi, kui suur võib siin roll olla sellel, et pärast mullu kevadel Andrus Veerpaluga juhtunut tuli riski piiril mängus hea mitu sammu tagasi võtta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles