Küsitlus: kas autokoolis peaks õpetama rohkem maanteesõitu, sh ohutut möödasõitu?

Foto: Pm

Eelmise nädala lõpp ja jooksva nädala algus pakkusid raske liiklusšoki: kolmes avariis hukkus kuus inimest. Kahe avarii otsene põhjus oli oskamatu möödasõit, kõigi kolme puhul võib ilmselt rääkida ka tee- ja liiklusolude vildakast hindamisest, aga võibolla sootuks hindamata jätmisest.

Kes vähegi elavama liikluse tundidel Tallinna maanteel liigelnud, on tõenäoliselt tajunud närvilisust ja täheldanud arutut kiirustamist. Eriti pingeliseks kisub pilt siis, kui piirkiirusest aeglasemalt liikuvate masinate taha, mille juhid poleks justkui kuulnudki liikluseeskirjas seisvast kohustusest taganttulijate takistamist vältida ja vajadusel koguni seisma jääda, koguneb pikk autorodu. Muidu kaunis ettevaatlikust ja ontlikust juhistki võib korraga saada kamikaze.

Paljude õnnetuste ja tõsiste ohuolukordade taga on kindlasti puudulikud juhtimisoskused. Hulk ehmatusi, vapustusi ja ka avariisid oleks aga kindlasti olemata, kui juhid arvestaksid teistega ning hakkaksid mõistma, et rahuliku sõidu võti on tavaliselt teekonna alustamises vähemalt veerandtunnise ajavaruga.

Tartu Postimees võttis uurida, kas autokoolid ei võta maanteesõidu õpetamise teooriat ja praktikat liiga kergekäeliselt.

Raul Rom
Maanteeameti liikluskasvatuse osakonna juhataja

Jah, peaks küll. Õppekavad on küll olemas ja võibolla nende järgi mingites autokoolides käitutakse ka, aga maanteesõit on ikkagi suhteliselt vähene. Eriti suhtena linnas tehtavasse sõiduõppesse on maanteesõit väga kahvatu.

On tõsi, et linnas on riskikohtade hulk suurem, aga kui juhtub õnnetus, on need üldjuhul kergemad, välja arvatud muidugi otsasõidud jalakäijatele.

Liiklusõnnetuste statistika näitab, et noored juhid teevad maanteel väga palju vigu juhtimisvõtetes. Õnnetused ei juhtu aga sugugi alati rasketes teeoludes, vaid tihtipeale lausa ideaalsetes teeoludes. Võetakse lihtsalt risk, mille suurust ei tunnetata.

Seepärast oleks väga vajalik, et autokoolides toimuks kommenteeritud maanteesõit.

Et õpetaja ja õpilane arutaksid sõidu ajal olukordi, mis võivad ette tulla ja tulevad. Kindlasti tuleb teha ka manöövreid, et noor juht saaks kogemusi.

Karoliine Limmer
Värske juhiloaomanik

Nad võiksid seda teha küll. Mulle tundub, et osa sõiduõpetajaid ei viitsi õpilasi maanteele viia, sest neile tundub, et seal pole midagi õpetada – annad gaasi ja paned muudkui üheksakümnega.

Tegelikult on seal palju õpetada. Näiteks kuidas kiirendada või kuidas talvisel ajal aru saada, et tee on libe ja sajaga sõites on kerge auto üle kontroll kaotada.

Samas ei saa minu arvates õpilasega maanteele minna enne, kui linnas pole auto valdamist piisavalt tugevaks treenitud. Kiirus on ju hoopis teine kui linnas, reageerimisaeg sellevõrra palju lühem.

Autokoolis, kus mina käisin, Autosõit OÜs, räägiti meile maanteesõidust nii teooriatunnis kui sõidutunnis. Olen kuulnud teiste autokoolide õpilaste käest, et nemad pole üldse maanteel sõitnud, aga mind viidi maanteele küll, vist kolmel korral. Harjutasime ka möödasõitu, aga ma ei mäleta täpselt, mitmel korral.

Meenub, et üks kord pidin mööduma kujuteldavast autost. Õpetaja ütles, et näed, seal, kus kasvab see puu, pead sa kujutama ette, et sinu ees liigub auto, millest pead mööda sõitma. Harjutasime kiirendamist, et auto jõuaks võimalikult ruttu tagasi oma suunavööndisse.

See, millisena inimene autokoolist väljub, sõltub väga palju temast endast, aga selge see, et väga paljud oskused küpsevad alles pärast juhiloa saamist. Mina võtsin asja rahulikult, olin koolis üsna kaua ja läksin eksamil kindla peale välja.

Asi, millest jäin puudust tundma, oli pimedasõit. Minu õppeperiood juhtus lihtsalt olema suvel, pimedasõitu oleks saanud teha alles öösel.

Tulede vahetamist seletati küll teoorias põhjalikult, aga praktikas ei saanud ma seda kordagi proovida.

Raul Kell
Võrumaa Autokooli juhataja

Õppekavaga on see asi praegugi päris hästi paigas ja kui õppekava täita, siis õpetusest isegi piisaks. Palju oleneb ilmselt sellest, kus autokool asetseb. Võrust kui väikelinnast satume maanteele piisavalt, aga näiteks Tallinnas ja Tartus jõutakse maanteele kindlasti tunduvalt vähem. Käime Tartus nii koolituse algastmes kui lõppastmes.

Möödasõitu oleme harjutanud ka teise õppesõiduautoga, kui loomulikul viisil seda võimalust ei tule, aga seda üldiselt ei juhtu. Aeglaselt sõitvaid traktoreid ja muid masinaid on maanteel piisavalt. Oma kooli õpilaste puhul julgen küll öelda, et mõni saab maanteesõitu ehk rohkemgi, kui oleks tarvis.

Väga paljud liiklejad ei tee kahjuks endale selgeks, mis vahe on linna- ja maanteekiirusel liikuval autol ehk kui pikaks kujuneb möödasõidu teekond maanteel. Tihtipeale ei mõelda ka sellele, et möödasõidul piirkiirust ületada ei või, aga kiirusel 85 km/h liikuvast autost pole tihtipeale lihtsalt võimalik sõita mööda ohutult, ületamata lubatud kiirust.

Omaette teema on see, et aeglasemalt sõitvate autode juhid ei täida kohustust taganttulijad mööda lasta ja mõni hakkab hoopis kiirendama, sest talle ei mahu hinge, et keegi tast mööda sõidab.

Paljud möödasõitjad ei saa jälle aru sellest, et möödasõitu ei tohi jätkata iga hinna eest, vastutulijaist hoolimata. Paljud õnnetused oleks olemata, kui möödasõit katkestataks, nagu on liikluseeskirjaga ette nähtud.

Põhiprobleem on kesises liikluskasvatuses enne autokooli. Lastele tuleb õpetada liiklusviisakust ja teistega arvestamist maast madalast. Autokool ei suuda inimest kahe-kolme kuuga ümber kasvatada, kui ta on enne harjunud ilma juhiloata sõitma ja juba poolenisti rullnokaks valmis kasvanud.

Madis Ütt
Selge autokooli juhataja

Ei usu, et see eriti palju muudaks. Sõiduõpetuses on möödasõidu punkt ju praegugi sees, möödasõite maanteel kindlasti tehakse ja kindlasti selgitatakse, mida jälgida: ilmastikuolusid, nähtavust jne.

Möödasõitude ohtlikkus tuleneb rohkem hoolimatusest kui tehnilistest teadmistest ja oskustest.

Esiteks ei vaevuta hindama reaalset situatsiooni, teiseks on paljudel ettekujutus, et pärast autokooli läbimist võib sõita, nagu pähe tuleb.

Sõltumata ilma- ja teeoludest püütakse jõuda sihtkohta minutipealt arvestatud sõiduajaga. Mingit reservi ei jäeta ja kui teel ilmneb mõni takistus ja tekib viivitus, hakatakse kaotatud minuteid kiirust ületades ja mõtlematuid möödasõite tehes tagasi võitma.

Talvel arvestatakse nagu suvelgi Tallinnast Tartusse sõites 2,5-tunnise sõiduajaga, kuigi normaalne oleks planeerida sõiduks hoopis kolm tundi.
Üks asi, mida koolituses küll muuta tuleks, on liberajakoolitus juba enne juhiloa kätteandmist ehk algõpetuses.

Praegu tuleb libedasõit teha kahe aasta jooksul pärast esmase loa saamist. Ja mis ehk peamine: järjepidev liiklusõpetus peab algama juba lasteaia viimases rühmas.

Sulev Nehring
Rüütli autokooli juhatuse liige

Õppeprogramm võiks olla natuke pikem, et möödasõite saaks rohkem harjutada. Need on küll praegugi programmis sees, aga õpe jääb üsna lühikeseks, sest oleks tarvis kahte õppeautot, millega maanteele minna ja raadio teel omavahel suhelda.

Õppesõidu käigus ei teki maanteel kuigi tihti loomulikku momenti, et möödasõitu teha, ja kui tekib, võib olukord olla ohtlikuvõitu.

Ma ei pooldaks algajate juhtide piirkiiruse alandamist 70 km/h, nagu see aastaid tagasi oli, sest maanteel on see tõeline takistus, mis just tekitabki lisaks möödasõidu vajadust ja ohtlikke olukordi. Pealegi pole algajad juhid sugugi alati need, kes hoolimatumalt ja ohtlikumalt käituvad.

Igasugused ohtlikud olukorrad, kaasa arvatud ohtlikud möödasõidud, on aga suuresti kinni inimese mõtlemises. Kui näiteks lapsele on vanemad maast madalast rõhutanud, et autosse istudes tuleb alati kinnitada turvavöö, siis saab see talle enesestmõistetavaks.

Kui täiskasvanud inimesel seda harjumust pole, on seda ka autoõpetajal üsna raske muuta.

Tiit Ilves
Raatuse autokooli juhataja

Minu arvates pole seda tarvis. Õnnetuste põhjused seisavad pigem inimeste puudulikus mõtlemises, on psühholoogilist laadi: mida arvatakse endast või oma autost, kui palju osatakse võimalikku õnnetust ette näha. Viimane kehtib muidugi eeskätt just noorte juhtide puhul.

Kui rääkida konkreetselt sellest mitme hukkunuga pühapäevasest õnnetusest, siis seal oli õnnetuse põhjustanud väikeautos viis noort inimest.
Väikeauto on aga sellise lastiga üsna võimetu hästi kiirendama. Noorel inimesel võib tekkida ka soov kaaslastele midagi näidata, mis kombinatsioonis kehvade teeoludega võib tähendada sõiduvahendi muutumist juhitamatuks.

Auto juhtimise vilumus tuleb minu praktika järgi viie kuni kaheksa aastaga. On paratamatu, et ohuolukordade ettenägemise võime tuleb ka aastatega.

Juhan Kaarpalu
ARK direktori asetäitja

Noor juht saab praktilise sõiduõppe käigus vaid esmased oskused. Hinnates sagenenud õnnetusi noorte juhtidega maanteesõidul ning möödasõitudel, paistab minimaalne kohustuslik koolitusmaht, mis koosneb neljast teooriatunnist ja viiest sõidukorrast, olevat paljudele juhtidele ebapiisav.

Siinkohal lasubki äärmiselt suur vastutus koolitajal. Kui õpilane ei suuda piisaval tasemel teemat omandada ja sõidukit hallata, siis ei saa ka ilma lisatundideta õpilasele koolitunnistust väljastada.

Möödasõit on eriti ohtlik manööver, iseäranis kolonnis sõites, ja nõuab juhilt suurt tähelepanelikkust, olukorra õiget hindamist ning võimalike ohtude tajumist. Õppekavas on eraldi rõhutatud: noor juht peab tajuma, et tema sõidukogemus on veel vähene ja vilumus tekib vaid kilomeetreid läbides.