Minu sõpruskonda kuulub palju inimesi, kes liiguvad ratastooliga. Ise olen olnud Tartu elanik nelikümmend aastat ja kasutan pidevalt ühissõidukeid. Tänu linna otsusele osta ligipääsetavad bussid saavad paljud minu sõbrad liikuda iseseisvalt. Ei pea enam kasutama invataksot, mis on kallis ja mille kuu sõidulimiit on väike.
Et mina lähen bussi ise, ei ole mul bussijuhtidega otsest kokkupuudet eriti olnud, tähtis on see, et nad sõidavad täpselt ja ohutult. Kõigepealt peangi tõdema, et bussijuhi töö on väga vastutusrikas ja raske, ta peab vastutama pidevalt väga paljude inimeste elu eest. Hommikuti number 9 bussiga tööle sõites näen, et sõit Võru tänavalt Tähe tänavale on neil alati lausa imetegu.
Aga bussijuhid ei pea olema osavad vaid sõitmiskunstis, nad on ka teenindajad, kellelt oodatakse viisakust ja abivalmidust. Sellega on kahjuks probleeme rohkem, kui paljud arvata oskavad.
Minu sõbranna käib neljandat kuud tööl bussiga. Et ta saaks ratastooliga bussi ja sealt jälle tänavale, peavad bussijuhid tulema kabiinist välja ja tegema lahti keskmise ukse juures asuva kaldtee, mille kaudu ratastoolis reisija siseneb või väljub.
Mida tähendab viisakas ja abivalmis bussijuht ratastoolis inimesele? Paljud bussijuhid alustavad teenindust tervitamisega. Näiteks bussijuht Kalmer Konson on alati naerusuiselt ja sõbralikult viisakas ning abivalmis, bussi aitamine käib tal väga kiiresti. Tavasõitjana pean veel ütlema, et tema buss on üks puhtamaid, seda isegi talvel, kui tänav on mudast lumesoppa täis.
Päeva võib ära rikkuda, ja ongi rikkunud, bussijuht, kes loivab rooli tagant välja, hapukurginägu ees, ega vaevu ka reisija tervitusele vastama. Kaldtee lastakse lahti kukkuda nii suure pauguga, et lumelörts, muda või liiv pritsivad bussi tulijad täis.
On ka juhtunud, et ratastoolis sõitjat nähes ütleb juht, et tal pole millegagi kaldteed lahti teha, ja sõidab lihtsalt minema. Või manitseb ratastoolis inimest, mida see õhtul hilja üldse väljas teeb.
Mu sõbranna on pidanud oma peatusest mööda sõitma, sest nupu vajutamise peale juht ei reageeri, teised sõitjad on läinud ja öelnud, et palun peatage ja võtke kaldtee välja. Kui siis sõbranna ütles järgmine kord bussijuhile, et soovib Riia mäe bussipeatuses väljuda, vastati talle: «Aga meil on selle jaoks nupud!»
Tean, et bussifirma püüab teenindust parandada ja bussijuhte koolitada, aga ikka tilgub mee sisse tõrva. Võttes appi kujutlusvõime, mõelgem, millist käitumist sooviksite, kui keegi teie lähedastest või te ise satute ratastooli. Ei tohiks olla nii raske teha pisutki sõbralikum nägu, nii et klient ei tunneks ennast üleliigsena.
Minu suurim soov on see, et ma järgmisel aastal saaksin näiteks Tartu bussijuhid esitada Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu tänuüritusel nominendiks ideaalse teenindamise eest.
Tartu väärib seda, sest meie linn on esimene, kus osteti ainult madalapõhjalised bussid.
Samal teemal: «Nuputamine edeneb bussis visalt», TPM 13.2.