Tõnis Lukas: Eesti Rahva Muuseum Tartusse, ja kohe!

Tõnis Lukas
, Riigikogu liige, ERMi direktor 1992–1995
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Lukas
Tõnis Lukas Foto: Peeter Langovits/Postimees

Parafraseerides üht lootusrikkust väljendavat ütelust, küsiksin, kas tõesti ootab meid jälle ees kuulsusrikas minevik. Kas tõesti läheb Eesti Rahva Muuseumi ehitamisega jälle nii, nagu seni alati on läinud? Seda ei tahaks küll kuidagi. Ning just seepärast peame seni toimunust õppima, et asjaga ikkagi ükskord valmis saada.
 

Peamine, mida soovitan olnust õppida, on see, et juba mitmendat korda alustatud teekonda ei tohi taas pooleli jätta. Sest katkestamine tooks kaasa pika-pika ooteaja. Kuigi hetkeks võib tunduda, et kohendame natuke siit ja sealt ja arutame uuesti, ehk läheb libedamalt, ei too selline mõttepaus lõpptulemust tegelikult lähemale – pigem vastupidi!

Olin parima vastu

Eesti Rahva Muuseum on üle saja aasta vana ja kodusid on tal olnud mitu, päris muuseumiks ehitatud maja aga mitte kunagi. Kuigi seda üritati saada nii enne sõda kui ka hiljem, okupatsiooniajal (tollasele etnograafiamuuseumile). Üldiselt on muuseum asunud ikkagi käepärastes hoonetes mööda linna laiali.

Taasiseseisvumise ajal tehti algul plaane sõja lõpuni muuseumi kasutuses olnud Raadi mõisahoone taastamiseks. 1992. ja 1993. aastal otsisime juba muuseumile võimalikku uut lahendust ning ERMi arhitektuurikonkursi komisjon valis konkursile laekunud tööde hulgast välja heade noorte arhitektide Ra Luhse ja Tanel Tuhali suurejoonelise projekti «Põhja Konn».

Vaid väga vähesed teavad, et olin tookord muuseumi direktorina ainus žürii liige, kes ei hääletanud tollase võiduprojekti poolt. Mitte seepärast, et see suurejoonelisus poleks olnud huvitav. Oli küll, oli vägagi. Nii huvitav ja uhke, et võlus oma arhitektuurikeelega ülejäänud žürii pea silmapilkselt. Hoidsin ennast tagasi, et mitte langeda sellesse nõiduslikku lummusesse, ning toetasin «tahtejõuga» üht teist kavandit.

Tagasi hoidis mind esmalt vastutustunne. Pidasin tähtsaks, et maja ka tegelikult valmis saaks – see tähendab, et ehitamine ei kujuneks tehniliselt ülikeeruliseks ja üldmaksumus oleks rahvale lõppkokkuvõttes ikkagi jõukohane. Aga võitja kuulutati kenasti välja ja edaspidi nägin ma oma vastutust mitte tagantjärele tulemuste vaidlustamises, vaid naerusui võitlemises muuseumi uue kodu ehitamise eest.

Vaimse kultuuri põhi

Alustasime kibekiiresti projekti detailsemat läbitöötamist, tegime ettevalmistusi püsiekspositsiooni koostamiseks ja tegelesime süsteemselt ruumiplaneerimisega. Nagu nüüd kõik teavad, ei saanud tollal kavandatud maja kunagi püsti.

Kas vaev oli maha visatud? Ei, sugugi mitte – ettevalmistuste tegemine on hoidnud aktiivseid museolooge lootusrikkalt tegevuses. Ikka selle nimel, et töö lõpuks ka vilja kannaks ja näiteks kõigist talletatud esemetest saaks rahvale näha tuua praeguse ühe protsendi asemel kümme protsenti meie suurest rahvakultuuri varamust.

See on andnud vajaduse olla iga hetk kursis maailma uuemate lahendustega nii esemete säilitamisel, restaureerimisel kui eksponeerimisel. Luua oma näitusefilosoofiat ja tegelda muuseumipedagoogika avaramate võimaluste ettevalmistamisega laste vaimustamiseks rahvakultuurist.

Isamaalise kasvatuse oluliseks aineseks on uhkustunne oma rahva vaimse pärandi üle. Noor, kes teab omaenda kodukultuuri mitmekesisust ja loomingulist põnevust, ei aja mujal maailmas liikudes suud vaimustusest pärani, tajudes kodukootut mujal nähtu kõrval kuidagi alaväärsena.

On avaldatud arvamust, et Eesti Rahva Muuseumi ehitamine ei ole praeguse aja ülesannete – eesti ja kreeka rahva sotsiaalsete vajaduste rahuldamise – kõrval sugugi prioriteetne. Mul on kahju seda kuulata.

Kes ei toeta Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamist, see ei mõista ka seda, millel põhineb meie vaimne kultuur, kaasa arvatud laulu- ja tantsupidude traditsioon. Need muutuvad eesti pidudeks suurelt osalt rahvariiete kandmise tõttu. Just see teeb selle traditsiooni (laulavad ja tantsivad teisedki rahvad) kordumatuks. Poleks ERMi rahvariidekogusid, muutuksid ka muud traditsioonid palju vaesemaks.

Missiooni pärast

Praegu on segaduses need, kes näevad muuseumis vaid maja. Nad ei saa aru, miks just selline, miks nii kallis jne.

Muuseumirahvale annab jõudu leppida arhitektuurilahendusega – isegi kui see ei vasta igaühe kunstimaitsele – keskendumine sisule. Neile on tähtsaim esemelise kultuuri hoidmise missioon. Nad ei suuda taluda mõtet, et paarsada aastat vanad originaalid meie rahvakultuurist võiksid halbade hoiutingimuste tõttu pöördumatult hävida.

Krista Aru, kes sai ERMi direktoriks vahetult pärast uue arhitektuurikonkursi võitja väljakuulutamist, mõistis kohe, et taevas pole pilvitu. Maja kohta tehtud kriitika laineharjal oli ta samasuguses olukorras kui varem mina ja Jaanus Plaat samas ametis.

Vaatamata vaidlustele tuli edasi minna. Tuleb hakata ehitama seda, milles kord on kokku lepitud. Muidu eksitakse võimaluste rägastikku, sest kõiki rahuldavaid lahendusi ses suures asjas pole.

Kui pöördutaks tagasi alguse juurde, jääks maja veel pikkadeks aastateks ehitamata ja juba järjekorras kolmas uue tulemise järgne president jääks ilma võimalusest seda asendamatut isamaalist suurehitist avada.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles