/nginx/o/2016/01/06/4855359t1h270d.jpg)
Kahetasandiline omavalitsussüsteem loodi Eestis 1990. aastate alguses ja lisaks kohalikele volikogudele valiti maavolikogud. Maavalitsus oli toona maakondlik täidesaatev võim, mis osales kohaliku elu korraldamises. 1993. aastal jätkati juba lihtsustamise huvides ühetasandilise omavalitsussüsteemiga ning maavalitsused taandusid valitsuse korrespondendipunktideks maakondades.
Praegu tegelevad maavalitsused planeerimise, ühiskondliku transpordi ja ka näiteks gümnaasiumihariduse korraldamisega. Väheste säilinud funktsioonide hulgas loetletakse veel registreerimisi, korraldamisi, nõustamisi ja jagamisi. Groteskse, kuid maavalitsuste funktsioonidele iseloomuliku üksiknähtusena nimetab näiteks Tartu maavalitsus oma kodulehel ka aineolümpiaadide korraldamist ja laulupeo ettevalmistamist.
Liitudele seaduse tugi
Ükski nimetatud tegevustest ei jääks ka maavalitsusteta korraldamata. Planeeringutega võiksid edukalt tegelda omavalitsusliidud. Riiklikku järelevalvet saab maavanema asemel teha ka mõni siseministeeriumi osakond. Ühiskondlikku transporti korraldavad maavalitsused juba aastaid kolmanda sektori partnerite abil. Perearstikonkursi ja alaealiste komisjoni töö korraldamine ei tundu samuti ületamatu probleem.
Vajadusest rudimentaarsete maavalitsustega midagi ette võtta on aastaid räägitud. Juba 2007. aastal kõneles toonane avaliku halduse ja regionaalminister Vallo Reimaa vajadusest omavalitsusliite maavalitsuste arvel tugevdada. Selle plaani tuum oli maavalitsuste põhimõtete ja süsteemi ümbervaatamine ning maavalitsuste ülesannete usaldamine omavalitsusliitudele.
Hea idee elluviimine eeldas tema sõnul ka omavalitsusliitudele uue juriidilise aluse loomist, milleni Reimaa oma lühikese ministrikarjääri jooksul ei jõudnud – enne pidi ta ametist taanduma.
Omavalitsusliidud tegutsevad praegu kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse alusel. See mõnele leheküljele mahtuv seadusetäht annab liitudele umbmääraseid esindusülesandeid, ühtlasi võimaldab seadus neile usaldada mõningaid omavalitsuste ja riiklikke ülesandeid. Sisuliselt on omavalitsusliidud praegu eri õigusteta mittetulundusühingud, kuid võiksid kanda märksa suuremat raskust ning olla kohaliku elu ja demokraatia arendajad.
Paljud Eesti omavalitsused tervitaksid omavalitsusliitudele suurema rolli andmist kahel käel. Mitu omavalitsuste esindusorganisatsiooni on arutelude tulemusel jõudnud just samale seisukohale.
Viimati esitas möödunud aasta lõpus avaliku pöördumise Raplamaa Omavalitsuste Liit. Pärast halduskorralduse probleemide väljaselgitamist osutasid Raplamaa omavalitsused samuti asjaolule, et avalikes huvides tegutsevad omavalitsusliidud on praeguse seadusandluse kohaselt eraõiguslikud organisatsioonid.
Nende analüüsi kohaselt soodustaksid maavalitsustelt koostööorganisatsioonidele antavad ühisülesanded ladusamat riigikorraldust.
Mõistuse hääl
Kui maavalitsuste ülesanded anda koos selleks mõeldud rahaga piirkondlikele omavalitsusliitudele, saaksid need koos omavalitsustega ühiselt otsustada selle kasutamise üle. Maavanemad on selles eelkõige valitsuse tööriistad, aga omavalitsusliidud kohalik mõistuse hääl.
Selline areng oleks kooskõlas ka ühe Euroopa Liidu keskseima, subsidiaarsuse printsiibiga, mis soovitab teha kohalikku elu mõjutavaid otsuseid alati võimalikult madalal tasandil ja kodanikele lähedal.
Maakondade ja valdade piirid on alati suuremal või vähemal määral kunstlikud ning looduses ja asustuses neid näha pole. Seetõttu on lähestikku asetsevatel valdadel alati asju, mida koos ajada. Olgu see siis ühest vallast teise viiv tee, koolibussi marsruut või midagi muud.
Omavalitsusliitudel oleks sellises praktilises koostöös oma roll, mis annaks omavalitsustele lisavõimalusi piirkonna elus olulisi ülesandeid täita. Suureneks omavalitsuste tegelik otsustusõigus ja vastutus kohaliku elu edendamise eest. Tulemuseks on terviklik areng ja tuntavalt efektiivsem võim.
Ülesannete ümberjaotus eeldab muidugi rahastamiskorra muutmist. Peale regionaalsetele omavalitsusliitudele suunatava raha tuleks omavalitsuste tulubaasi ka otseselt täiendada. Liitudele delegeeritavaid ülesandeid rahastataks seejärel liitude kaudu riigieelarvest ja omavalitsuste poolt ühiselt.
Praegu on jäänud rahajagamisel vaeslapseks näiteks kohalikud teed. Nagu osutavad Raplamaa omavalitsusliidud, on kehtiva teedevõrgu arengukava kohaselt Eestis 56 800 kilomeetrit maanteid ja neist kolmandik on riigimaanteed. Rahajaotuse proportsioon on vastupidine.
Erakonnad toetavad
Regionaalsetel omavalitsusliitudel võiks olla suurem sõnaõigus Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi raha jaotamisel.
Eesti omavalitsusliidud olid 1990. aastate teises pooles kaasatud näiteks riiklike investeeringute programmist koolide remondiks raha jagamisse. Just liidud kinnitasid toona valitsusele esitatud remondivajaduse pingerea. Raha jagati noil aastatel kokku sadu miljoneid kroone.
Omavalitsusliitude rolli suurendamine ja maavalitsuste kaotamine pole suurte poliitiliste konfliktide koht. Plaanile on avaldanud peale Isamaa ja Res Publica Liidu eksministri Reimaa korduvalt toetust ka Reformierakond.
Sotsiaaldemokraadid toetavad oma programmis samuti omavalitsusüksuste piiriülest koostööd ja pooldavad pigem 1990. aastate alguse mudeli juurde tagasipöördumist. Täpsemasse kavandamisse lubavad nad kaasata linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajad.
Kindlasti pole lihtne anda maavalitsuse ülesandeid kohalike omavalitsusliitude korraldada, sest otsustusmehhanismid ja vahekorrad tuleb enne hästi määratleda. Omavalitsused peavad tegema kompromisse ja omavahel kokku leppima.
Lahendada tuleb ka juriidilised takistused. Peamine on, et omavalitsuste ja regionaalsete liitude sõnastatud eesmärgid ning pakutud lahendused saaksid otsustamisel aluseks.
Samal teemal: haldusreform, Karin Jaanson, «Teeme hoopis teistmoodi», TPM 22.11.2011; «Garri Raagmaa: maakonna tasandile on vaja võimu juurde anda», 28.11.2011.