Ehkki tantsulavastuse «Carrrmen!» koreograafia ja kujunduslik esteetika pakuvad vaadates huvi ning muusika on nüansirohke, jääb kunstiline harmoonilisus siiski saavutamata.
Ühtsus jäi lavastuses loomata
23. veebruar 2012, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koreograaf Ruslan Stepanov on koostöös helilooja Ardo Ran Varresega toonud lavale oma kujutluse Prosper Mérimée romaanist «Carmen». «Carrrmeni!» omapäradest hoolimata takistavad tervikliku kunstilise elamuseni jõudmist nii mõnedki küsitavused. Autorite kontseptsioon võib jääda vaatajale segaseks ja pinnapealseks.
Stepanovi tantsukeeles on tajutav, et koreograafia on kujunenud orgaaniliselt lavastusprotsessis – nüüdisballetile omased liikumise plastilisus ja nurgelisus vahelduvad vastavalt muusikale, balletitrupi meeste-naistevahelistes numbrites on märgata muusikast lähtunud heitlikke impulsse.
Samas torkab silma kulunud kujundeid ja võtteid, mis mõjuvad kohati naiivsena ja hetkiti ka põhjendamatuna.
Range ja jahe õhkkond
Koreograaf on otsustanud Mérimée teose süžee tagaplaanile jätta, tuues esile peategelase isiksuse ja tema tundemaailma ning eripärase atmosfääri.
Selle lavaline realiseering tekitab aga küsimusi – õhkkond on valdavalt range ja jahe ning tantsijate meisterlikkusest hoolimata näib peategelaste Carrrmeni (Marta Marcelli) ja José (Colin Thomas Maggs) vahelises kehakeeles olevat pinevust vähevõitu.
Stepanovi ettekujutus Carmeni isiksusest jääb raskesti mõistetavaks, kuna liikumise kaudu edasiantavad meeleoluvärvingud püsivad ühelaadseina. Samuti jääb arusaamatuks koreograafi otsus tuua lavale Matadoori tegelaskuju (Koki Tachibana), kes jääb lavastustervikust liialt eraldunuks.
Lavakujundus mõjub seevastu siduvalt ja pilkupüüdvalt (kunstnik Patrik Bogårdh). Läbikumavad metallsirmid ja nende taha ridadesse seatud prožektorid loovad vangikongidele omase õhustiku ning toetavad koreograafia mängulisust, teisalt jäävad mõned kujunduselemendid üleliia abstraktseks (näiteks laest langetatavad ventilatsioonitorud).
Minimalistlikkust ja stiililist nappust rõhutavad ka lihtsad, liikumisi efektselt paljastavad kostüümid (kunstnik Mare Tommingas).
Omapärane helimaailm
Lavastuse «Carrrmen!» üks olulisemaid osi on muusika. Helilooja Ardo Ran Varrese ja koreograaf Ruslan Stepanovi eelmises koostöös tuli 2009. aastal vaatajate ette Oskar Lutsu ainetel lavastus «Kevade». Varrese helikeel on nüüdki äratuntav, ta on loonud lavastusele omapärase helimaailma.
Lavastust saadavad baskide rahvuspilli txalaparta puidukõlalised löögid, looduslikud hääled, sosinad, virtuaalinstrumentide humin ja metalsed kõlavärvingud. Need loovad lavastusele iseäralikult õõnsa fooni, millest lähtub ka tantsijate liikumine.
Omaette roll on duettides ja soolodes laval elavas ettekandes kõlaval Jaak Lutsoja akordionimängul, mis loob intiimsema ja melanhoolselt äreva õhkkonna. Lavastuse kogu muusikaline pool jääb siiski pisut ühelaadiliseks, mõjudes seega veidi väsitavalt.
Stepanovi ja Varrese «Carrrmen!» koosneb justkui erinevatest elementidest, mis eraldiseisvaina võivad olla köitvad, ent täieliku ühtsuseni jõudmisest paistab olevat midagi puudu. Võib-olla eeldanuks süžee tagaplaanile jätmine sidusamat kontseptsiooni.
Marie Pullerits õpib Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja teatriteadust ning kuulub Teatriteaduse Üliõpilaste Looži.
Esietendus
• Tantsulavastus «Carrrmen!» esietendus 18. veebruaril Vanemuise suures majas.
• Koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov.
• Helilooja Ardo Ran Varres.
• Osades Marta Marcelli, Colin Thomas Maggs, Koki Tachibana jt Vanemuise tantsijad.