Iga avatud uks on nagu aken kellegi ellu. Mõne ukse tagant paistab rikkus, teine paljastab vaesuse, mõni õnne, mõni häda ja kurjuse. Viimaste uste tagant on Tartu naiste varjupaikadesse pagenud kümneid siniseks pekstud ja puruks löödud luudega naisi.
Kenasti üles tehtud voodi jalutsis ootavad kandjat netid sussid. Nõud on pestud, pesumasin ootevalmis, vannituba läigib ja lõhnab. Selline pilt avaneb MTÜ Tähtvere Avatud Naistekeskus naiste varjupaiga ühes toas.
Kui selle varjupaiga nelja toa seinad saaksid rääkida, jätkuks neil juttu kauemaks, sest tuleval aastal kümneaastaseks saavas varjupaigas on aastatega koduse kurjuse eest kaitset leidnud pea poolteistsada naist ja teist samapalju lapsi.
Need seinad räägiksid sinikate ja muhkudega naistest, öösel läbi akna kodust pagemisest, vaimsest terrorist ja lakkamatust ähvardamisest. Samasuguseid lugusid pajataksid MTÜ Naiste Varjupaik rajatud Eesti esimese, 2002. aasta lõpus tööle hakanud Tartu naiste varjupaiga neli tuba.
Igas eas abivajajad
«Enamasti tulevad siia varjule lapsesaamiseas naised, kes oma võimukast mehest rahaliselt sõltuvad,» ütleb Tähtvere avatud naistekeskuse juhataja Meeli Lokk. «Mõni mees ei lubagi naisel tööle minna, sest siis võib kontroll naise üle kaduda,» lisab sama keskuse projektijuht Pille Rives.
Kuid elu on sinna toonud ka heal järjel naisi, kes on aastaid oma vägivaldset meest üleval pidanud, aga kui naiste kannatus lõpuks lõppes, keeldusid mehed naise soetatud kodust lahkumast.
Tähtvere avatud naistekeskuse varjupaiga noorim pelgupaiga otsija oli 15-aastane lapseootel tüdruk, kes tahtis varjupaigas jalad alla saada ja lapse endale jätta. Paraku nii ei läinud, lastekodus kasvanud tüdruk polnud kogenud normaalset pereelu. Kõige vanem varjupaigast abi otsinu oli pensioniealine staažikas abielunaine.
Ka Tartu naiste varjupaigas varju otsinud ja otsivad naised sõltuvad oma mehest, kellele need naised on enamasti elukaaslased ja harva abikaasad, märgivad MTÜ Naiste Varjupaik juhatuse liikmed Pille Tsopp-Pagan ja Ruth Vunukainen.
«Meile tulevad naised, keda on mees löönud,» ütleb Pille Tsopp-Pagan. Enamasti oli mees naist lüües purjus. Selle varjupaiga noorim elanik on olnud 18-aastane lastega naine, kes on läbi käinud Tartu kõik kolm varjupaika. Vanim elanik oli pensionieas naine. Kõrgharidusega naisi pole Tartu naiste varjupaigas viimastel aastatel peatunud, pooltel tulijatel on keskharidus, teistel põhi- või lõpetamata põhiharidus.
Varjupaikades käivad nõustamisel ka naised, keda mehed terroriseerivad vaimselt – näiteks kontrollivad pidevalt helistades, kus, kellega ja mis eesmärgil teinepool parajasti on. Või siis teeb mees oma kaasale pidevalt selgeks, et ta pole hea naine ja hea ema, et ta pole midagi väärt ja et keegi peale selle mehe teda ei tahagi.
Tähtvere avatud naistekeskus pakub juriidilist, psühholoogilist ja sotsiaalnõustamist ka neile naistele, kes varjupaika ei vaja. Vajadusel aitab psühholoog lapsi. Koduvägivalda tundnud naised võivad osaleda tugirühmas, mis koguneb kaks korda kuus. Nõu saab küsida ka Tartu naiste varjupaigast.
Kuid igas suhtes on kaks poolt ehk kas alati on ikka mees süüdi, et naine varjupaika läheb? Näiteks kui naine oma meest petab? «Ma ei välista, et mõni naine võib olla tõeline tulehark, kes teeb mehe elu põrguks,» vastab Pille Tsopp-Pagan. «Aga naise ükski käitumine ei vabanda seda, et mees teda lööb. Vägivalda ei õigusta miski, sest löömine ei lahenda ühtki probleemi, ka petmist.»
Äratulek pole lihtne
Aga miks otsivad naised abi varjupaigast, miks ei lähe nad ema, õe või sõbranna juurde pakku? «Neil naistel pole enamasti sellist võrgustikku,» kostab Pille Rives. «Nad on pärit kas lastekodust või kasvanud ise vägivaldses kodus, kus sellist elu hukka ei mõisteta.»
Selgub seegi, et mõni ema ei julge oma peksasaanud tütart koju võtta, sest kardab lahtise käega väimeest. Mõni sõbranna on aga väsinud aitamast, sest naine läheb ikka ja jälle oma mehe juurde tagasi. Mõnel naisel pole mingil põhjusel päritoluperega häid suhteid.
«Kodust äratulek pole lihtne, isegi siis, kui naist on löödud,» selgitab Ruth Vunukai-nen. «Paljudele naistele tähendab see allakäiku, nad jäävad ilma ametlikult mehele kuuluvast kodust ja autost, elukorraldus läheb sassi. Kui oled töötu või miinimumpalgaga töötaja, siis on lastega ühe väikse palgaga nullist alustada väga raske.»
Enamasti seavad naised varjupaigas oma elu joonde kuu või paariga, kuid seal on elatud ka aasta. Tugevamad saavad otsast alustamisega hakkama vähem kui kuuga.
Mõistmine tuleb aeglaselt
Tähtvere avatud naistekeskuse varjupaigast pole viimasel kahel aastal keegi mehe juurde tagasi läinud. «Meie eesmärk on toetada, aidata ja nõustada naisi nii palju, et nad iseseisvuksid,» toonitab Meeli Lokk. «Tahame, et nad otsiksid endale oma elamise, sest sotsiaalkorter pole hea lahendus. Ka seal jääb naine sõltuvusse, ühel päeval tuleb sealt ju lahkuda.»
Tartu naiste varjupaigast lähevad koju mehe juurde tagasi pooled naised, teine pool pöörab elus varem või hiljem uue lehekülje. «Mõistmine, et vägivaldne mees ei muutu, tuleb väga aeglaselt,» ütleb Ruth Vunukainen. «Kuigi varjupaikade aadressid on salastatud, on vägivaldsed mehed ka siia jõudnud ja põlvili andeks palunud.» Paraku on mõni koju tagasi läinud naine aga varjupaika jälle tagasi jõudnud.
Vägivald on seotud võimu- ja kontrolliihaga ning inimkonna ajaloost on näha, et seda on inimestes alati olnud. Nii kirjutavadki Tartu naiste varjupaikade töötajad projekte, et neist ja Tartu linnalt saadava rahaga tegutsevatel pelgupaikadel uksed lahti hoida.
Viimased paar kuud on naiste varjupaigad olnud rahvarohked, ka nõustamisel käiakse rohkem kui tavaliselt. Iga päev helistab Tartu naiste varjupaika keegi ja küsib, kas on vaba kohta.