Penisionide kojukande seaduse eelnõu on enne riigikogu käinud läbi riigikogu sotsiaalkomisjonist, nagu ka teised sotsiaalvaldkonna seadused. Selgitusi jagas sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof (SDE).
Heljo Pikhof: pension tõuseb ka sellel aastal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionide kojukande ümber on kujunenud lausa skandaalne olukord – kas riigikogu sotsiaalkomisjon tõesti neid probleeme ette ei näinud, kui ta 1. veebruarist kehtima hakkavat korda arutas?
Sotsiaalministeeriumi esialgse eelnõu kohaselt saanuks oma pisku, s.t rahvapensioni, riigi kulul koju kätte ainult sügava puudega vanaduspensionärid. Esimese asjana heitsime kõrvale tolle minimaalse pensioni sätte ja üldse summa ülempiiri ning laiendasime tunduvalt nende inimeste ringi, kellele tuleb pension endist viisi tasuta koju viia.
Murdsime päid, kuidas saaksid pensioni kätte pensionärid, kes on ehk küll parima tervise juures, kuid elavad kohas, kuhu ühissõidukeid ei käi. Meie seisukoht: kõik, kes seda vajavad, peavad pensioni riigi kulul koju kätte saama.
Jutt on niisiis vanaduspensioniealistest, kellel on liikumistakistus või kes elavad hajaasustusalal ja kellele pangateenus on raskesti kättesaadav või kes kõrgest east tingituna ei ole võimelised pangaautomaati kasutama. Mõistagi jätkub tasuta kojukanne ka sügava puudega isikutele.
Mida te täpsemalt mõtlesite hajaasustuse all, sest kui keskused välja arvata, käib ju enamik maaelu hajaasustusalal?
«Hajaasustuse» üldmõistet kasutatakse paljudes seadusedokumentides, paraku üsna erinevalt. Meie pidasime silmas inimese elukohta külas/talus, kus läheduses ei ole keskust tükkis pangaautomaadiga; kuhu ei käi pangabuss ega ole postkontorit koos postipangateenusega; kuhu ei käi bussid või on bussiühendus nii hõre, et buss näiteks ühel päeval tuleb, teisel läheb.
Igal juhul tuleb aga lähtuda iga kojukannet taotlenud inimese võimalustest eraldi.
Ütlete niisiis, et kõik, kellel on selleks õigus, peavad pensioni või toetuse tasuta koju saama?
Jah. Lähtutakse eraldi iga inimese vajadusest. Üheksakümnesel vanamemmel näiteks ei tule tõesti selgeks õppida pangaautomaadi käsitsemist, kui see talle just lusti ei paku. Loodetavasti nüüd, avalikkuse valgusevihus, täidetakse seadust pigem leebelt kui rangelt ja nii mõnigi veel töös olev vaie leiab soodsama lahendi.
Ka sotsiaalminister on lubanud, et kui avaldusele on märgitud «kojukanne» ja 1. veebruariks pole jõutud vaidlust lahendada, saab inimene pensioni koju, nagu taotles.
Kas teie komisjonis arutati ka kvoote ehk kui paljudele suudab riik tagada tasuta kojukande?
Posti ja pankade võimalusi vaagides ei kirjutanud me ette mingeid kvoote või lage. Kui maakonnaametnikele need tõepoolest kehtestati, on see äärmiselt kahetsusväärne.
Pensionide kojukande kõrvale on kerkinud teinegi vanureid ärevaks tegev teema, nimelt pensionitõusu peatamine, vähendamine või koguni pensionide vähendamine. Millised on nende vihjete tagamaad?
Euroga liitumiseks peab Eesti senisest veelgi karmimalt riigieelarvet kärpima, tuli möödunud nädalal Euroopa Parlamendi peakorterist meile halb uudis.
Euroopa Komisjoni ekspertide paari kuu tagused prognoosid on olnud liialt optimistlikud: arvatakse, et Eesti ei suuda majanduskriisi ajal hoida oma eelarvedefitsiiti alla kolme protsendi SKTst, mis on üheks euroga liitumise eeltingimuseks.
Sellega seoses on ministrid rääkinud vajadusest kärpida esimese kvartali jooksul riigieelarvet veel paari protsendi ulatuses SKTst, mis tähendab 5–6 miljardit krooni.
Rahandusminister Ivari Padar on lubanud seda märtsi lõpuks ka teha ning tõdenud, et kallale tuleb minna senistele tabuteemadelegi ehk siis sotsiaalvaldkonnale ja kaitsekuludele.
Kas pensionärid võivad siiski loota, et 1. aprillist – kui toimub iga-aastane pensionide korraline indekseerimine –, tõuseb pension seni oodatud ulatuses?
Jah. Sel aastal tõuseb pension hinnanguliselt 14 protsenti, mis tähendab keskmiselt 600–700 krooni lisa. Seega peaks keskmine vanaduspension tõusma üle 5200 krooni.
Ka minu poole on pensioniküsimusega pöördunud paljud murelikud inimesed. Ja mul on olnud hea neile vastata, et üks esimesi seadusi, mille praegune riigikogu vastu võttis, oli pensionide indekseerimise uus kord.
Selles seaduses on säte, mille järgi pensioni langetada ei tohi – ka oludes, kui sotsiaalmaksu laekub eelnevast aastast vähem ehk siis töölkäijate palgad tõusevad kas minimaalselt või ei tõuse üldse ning suureneb tööpuudus. See on tagatis rasketeks aegadeks.
Viimase rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt kulub sel aastal pensionide väljamaksmiseks täiendavalt 3 miljardit 338 miljonit krooni, riigieelarvesse oli planeeritud 2,7 miljardit. Ühtekokku on pensionide väljamaksmiseks tänavu ette nähtud 20,2 miljardit krooni.
Vastasite «jah» väga kindlalt, aga kas te ise usute, et nii jääbki, nagu pensionikindlustusseadus praegu ütleb?
Sotsiaalvaldkonna kärped on üliväga hell teema. Ehkki keegi ei saa silmi sulgeda üleilmse ja muu maailmaga tihedalt seotud Eesti majanduskriisi ees ega vaidle ka vastu, et euroga liitumine 1. jaanuarist 2011 on meie esmane eesmärk, ei tohiks koos veega last vannist välja visata. See tähendab, et isegi euro nimel, mis tulevikus küll parandab kõigi heaolu, ei tohi eelarvekärbetega liiale minna.
Need vähendaksid töökohtade arvu, investeeringuid ja palkasid ning tooksid kaasa tarbimise ja maksulaekumise languse, andes riigielarvele järjekordse hoobi.
Riigikogu infotunnis väitis peaminister Andrus Ansip, et muist inimesi on saanud pensioniraha, ilma et neil oleks olnud selleks seaduslikku alust. Jutt on Eestist lahkunud inimestest, kelle raha on seni volituste alusel välja võetud. Pensionide kättesaamise uue korraga seoses on huvi tuntud, kuidas nad peaksid toimima.
Piiriüleste juhtumite puhul rakendatakse riikide vahel kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid. Mis puutub Euroopa Liidu liikmesriikidesse, siis alates Euroopa Liiduga ühinemisest on meilegi kohaldatud Euroopa Nõukogu määrusi.
Lisaks on Eesti sõlminud kahepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud Ukraina, Kanada, Vene Föderatsiooni, Soome, Läti, Leedu ja Hollandiga.
Seega maksab Eesti riik pensioni välja pensionäri liikumisel mis tahes ELi liikmesriiki ning kolmandatest riikidest neisse, kellega on sõlmitud sotsiaalkindlustusleping.
Näiteks kui inimene on jõudnud töötada nii Eestis, Soomes kui Inglismaal, siis saab ta kõigist neist riikidest pensioni, kuid ainult selles ulatuses, mida näeb ette tema tööpanus vastavas riigis.
Kes siis ikkagi olid need inimesed, kes said Eestist pensioni ilma seadusliku aluseta?
Probleem puudutab ennekõike Venemaale elama asunud inimesi, kes oma lahkumisest pole meie rahvastikuregistrisse märki maha jätnud, vaid on lasknud oma pensioni teise, notariaalselt volitatud isiku või ka omaenese pangaarvele kanda.
Meie pensioniga elab Venemaal üsna lahedasti ära, mitte aga vastupidi. Ehkki meil on Venemaaga kahepoolne kokkulepe, ei ole sellest alati abi.
Euroopa Kohtusse jõudnud kaasuse järgi ei kohusta aga ükski ühenduse õigussäte pensioni välja maksma kolmandasse riiki, välisriiki, kellega pole kokku lepitud koordinatsioonireeglites.
See ei oleks ka pensioniraha otstarbekas kasutamine, sest Eesti pensionisüsteem põhineb suuresti solidaarsusprintsiibil – seda rahastatakse tööandja poolt kohustusliku sotsiaalmaksu arvel ja toetatakse üldise maksulaekumise kaudu riigieelarve vahenditest.