Ükski sõna pole ülearu

Tartlane Edgar Kahha veedab oma päevad koos Pätu­ga toas diivanil, käeulatuses neljajalgne kepp ja kark. Toast tualettruumi minekuks läheb tal aega 7-8 minutit. Foto: Margus Ansu

Tartu pensioniameti direktor Kati Kümnik ütleb, et juba sotsiaalkindlustusameti mullu novembris välja saadetud kirjades oli väljendatud see, et tasuta kojukande taotlemisel on vajalikud detailseid põhjendused.

Isikule saadeti koju eestikeelne infokiri, venekeelne infokiri ja avalduse blankett koos makstud vastusümbrikuga.

«Kui inimene tähelepanelikult infokirja luges ja avalduse blanketti täitis, siis oleks ta pidanud seda märkama,» ütleb Kümnik. «Kui inimene kirjutas risti kastikesse, kus ta taotles pensioni kojukannet riigi kulul, järgnesid sellele kontuurread, mis eeldasid põhjendust.»

Kati Kümnik, kui aga inimene täitiski avalduses ainult kasti ristikesega, kas siis komisjoni liikmed enne oma eitava vastuse tegemist ei kontrollinud oma andmebaase ega näinud, et Edgar Kahhal on tähtajatu sügav puue, mis on seotud püsiva liikumistakistusega?

Loomulikult on meil andmebaasid olemas ja loomulikult me kontrollime, millise raskusastmega konkreetse isiku puue on. Aga kõiki hädasid ei ole lihtsalt võimalik tuletada nendest andmetest lähtuvalt.

Isegi, kui isikul on sügav puue, siis see ei tähenda, et tal ongi kohe liikumistakistus. Sügava puude tuvastamise aluseks on erinevatel isikutel erinevad diagnoosid ja asjaolud. Ta peab selle ise individuaalselt lahti kirjutama.

Aga näiteks Edgar Kahha arstliku ekspertiisi otsuse juures on küll see kirjeldus olemas, et ta vajab kõrvalist abi söömisel, riietumisel, liikumisel jne.

Sellest hoolimata pidi ta neisse lahtritesse kirjutama, milline see tema takistus on. Isegi pealtnäha lihtne info, et ta vajab abi liikumisel, ei anna meile piisavalt seda informatsiooni, et ta liikumistakistus on selline, et ta ei saa üldse oma kodust välja.

Nii et te pigem usute inimese isikliku käega kirjutatud konspekti sellest, kuidas ta liikuda ei saa, kui arstliku eksptertiisi komisjoni otsust koos kirjeldusega?

Jah, ikkagi on vaja, et inimene ise kirjutaks. Mõnel juhul on arstliku ekspertiisi otsus välja antud ju viis aastat tagasi. Situatsioon, mis inimesel täna on, ei pruugi olla seesama, mis meie andmebaasidesse tookord on jäänud. Viie aastaga võivad need andmed oluliselt muutuda.

Miks sellest varem ajakirjanduses nii jõuliselt ei räägitud nagu nüüd?

Tegelikult räägiti. Mitte küll kõikides ajalehtedes nagu praegu, aga meie peadirektor esines nii Prillitoosi saates kui paljudes raadiosaadetes.

Nüüd on meedia kõiki mõjutanud. Ja inimestel ongi nüüd selline mulje, et tõepoolest nad ei ole varem midagi näinud ega kuulnud.

Kas Edgar Kahha näite puhul võib nüüd öelda, et kindlasti tuleb talle positiivne otsus?

Kui inimesel on põhjendatud need asjad nii nagu rääkisime, ei ole ju põhjust keeldumiseks.

Kust jookseb see joon liikumistakistuse ja liikumistakistuse vahel, millest üks on piisav tasuta kojukandeks, teine mitte.

See sõltub tõesti igast konkreetsest juhtumist.

Kuhu poole te n-ö ümardate, kui olukord on juhtumisi segane? Kas inimese kasuks või pigem eitava vastuse kasuks?

Kui praegu vaadata vaiete lahendamise seisu, siis negatiivseid otsuseid peaaegu ei ole. Praegu meieni jõudvad avaldused on kõik väga hästi ja põhjalikult kirjeldatud.

Isegi, kui isikul on sügav puue, siis see ei tähenda, et tal ongi kohe liikumistakistus.

Me kontrollime kõike, aga meil ei ole mingit alust arvata, et inimesed enda kohta siinkohal nimme valetaksid.

Edgar Kahhat solvas ilmselt kõige rohkem see, et temani jõudnud kirjas öeldi, et ta avaldus jäetakse rahuldamata, kuna sel puudub seaduslik alus. Kas poleks olnud lugupidavam sügava puudega eakale inimesel vastata, et tema avaldus jääb esialgu rahuldamata, sest seda on vaja täpsemalt põhjendada?

Otsuse põhjenduses toodi esile asjaolud, miks konkreetsel juhul jäeti isiku avaldus rahuldamata.