Kui öelda «kodutu loom», haarab nii mõnigi muidu kena kodanik sõnakaika ja kukub nüpeldama, et meil-on-näljas-lapsed-vanurid. Maailma kui süsteemset kogumit vaadates tuleb aga aru saada, et igaüks teeb seda, mis temale armas, tulus või vajalik – sellise võlgnevuste võrgustikuna ühiskond tasakaalus püsibki.
Ühest tööst ei saa söönuks ning vaid ühte valdkonda aidates ühiskonda terveks. Sotsiaalprobleemid tulenevad paljuski majanduslikest, koondamistele järgnevad draamad täidavad ühtviisi nii inimeste kui ka loomade varjupaiku. Sestap on ju ainuõige, et igaüks meist tajub oma kohta ning toimetab talle sobivaimas valdkonnas abistades.
Tartu Koduta Loomade Varjupaik (nagu kõik teisedki taolised) on peale vajaduse kaotada hulkuvate loomade probleem ellu kutsutud selleks, et siit leiaksid varju hätta sattunud loomad. Enamasti kiputakse aga egoistlikult arvama, et see on omalaadne loomaaed, kuhu vabal päeval patseerima tulla. Varjupaik, nagu nimigi ütleb, on pelgukoht hädalistele.
Paljusid on pekstud, näljutatud, ignoreeritud, piinatud – enne uude kodusse minekut vajavad paljud elementaarset sotsialiseerimist, rääkimata haavade lappimisest, närvipuhkusest või korrapärasest kõhutäitest. Mõned kardavad mehi, mõned vasakut kätt, mõni rihma, mõni kuumaveepotti – kellel mis kogemus kuklas kraabib.
Ülesaamine ja usalduse taastamine võtab aega ja mõnikord jääb loom siiski vaid üksikuid kahejalgseid taluma.
Samas on varjupaik inimkasvatusmeetmena asendamatu – siia kuute ehitanud koolilastest vaevalt keegi kasse-koeri kinniseotult metsa alla viskab, uputab või bensiiniga üle kallab. Ja endale looma soetada kavatsejad saavad siinkäigu järel hoolega mõelda, millised kohustused neid ikkagi ees ootavad ning kas selleks ollakse valmis.
Teine valdav eksiarvamus on, et varjupaik jagab tasuta loomi – siinsel loomal näikse allahinnatud kauba silt küljes rippuvat. Ei taheta kuuldagi, et tasutud summa läheb arstimite ja söögikulude katmiseks, mistõttu on iga sent täpselt loetud.
Kas julgeks keegi sellise alltekstiga lastekodust last kaubelda? (Nüüd võivad kisa tõsta need, kelle õiglustunne lapse-koera võrdlust välja ei kannata – saadagu aru, et räägime teise olendi eest vastutuse võtmise, mitte väärtuste võrdsustamise kontekstis.)
Paraku on nii, et mis kergelt tulnud, see kergelt ka läheb ja kas või vähese raha (kaalutletud) maksmine seob inimest kohustusega tugevamini.
Varjupaiga peamisi külalisi on minu kogemuste põhjal väga laias laastus võttes kolme sorti: Armulik, Tundlik ja Asjalik.
Esimesed on kogu sellise humanistliku asjaajamise suurim rühm, nende eneseimetluse all varjab end harilikult sügav ükskõiksus, mis soodsas kasvukeskkonnas võib areneda ennastteostavaks vägivaldsuseks nende kallal, kellest jõud üle käib.
Varjupaika tuleb see tegelane seepärast, et teiste silmis parem näida, uudishimust või ka igavusest kellegi sabas. Enamasti käivad nad kiire tiiru, kohmavad, et «kenad penid», ning pakuvad annetuseks vanu ajalehti, mis «nagunii kuuri all vedelevad».
Eriti koomilise juhtumina ulatas piiga kilekotinutsakusse keeratud kaks kanakonti ja singikamara – tolle andja nägu ilmestanud õnnis heategijapilk kaunistaks meid kõiki.
Mõned kardavad mehi, mõned vasakut kätt, mõni rihma, mõni kuumaveepotti – kellel
mis kuklas kraabib.
Tundlik ei söanda tihti varjupaika sisse tulla, sest kardab, et avanev vaatepilt teda enam lahti ei lase. Neis inimestes on peidus hea süda ja silme ees nõukaajast pärit kaader filmist «Linnaloom», kus veoauto kastist koeralaipu auku kallutati.
Hirmukaadri servale mahub veel kassinahast mütsiga loomapüüdja (kes vähemalt Tartus ei olnudki müüt, vaid lihast ja luust tegelane – parematel päevadel kandis kollinahast läkiläkit ja kui hulkuvaid koeri parajasti võtta ei olnud, krabas koduaedadest pisemaid nässusid niisama kaasa).
Tundlikule tuleb näidata mõnd kobedamat vana olijat, kel saba rõõmust rullis, karv läigib ja jalutamaminekusära silmis. Sest tegelikult on siin lihtsalt üks tavaline kogukond, kus neljajalgseid tavatust veidi rohkem. Nagu igas kodus, jagub tähelepanu rohkem neile, kes tõbised või muidu väetid, krapsakamad saavad seevastu pallimängud ja jooksmised.
Inimene lahkub rõõmsana teades, et tegelikult on loomadel siin kaugelt parem kui väga paljudes päriskodudes, ja et kassipoegi madudele söögiks siit siiski ei anta (ehkki on küsitud).
Asjalik tuleb külastusajal, sest ta teab, et varjupaigas käib ööpäev läbi kibe töö ja lisaks rutiinsele toitmisele-koristamisele-ravimisele püütakse end aina paremini sisse seada, tehakse ettevalmistusi jooksuaia ehituseks või toimetatakse muud vajalikku, nii et kellaaeg ei ole naljapärast uksel.
See siin on kodu ja arvestav inimene oskab teiste elurütmist lugu pidada. Enne annetamist ta küsib, mida ja kui palju on vaja – nii ei pea varjupaigarahvas pärast maadlema kotitäite pesemata triiksärkide, kergelt purunevate sulepatjade või räbaldunud vatijopedega.
Loomadesse suhtub see inimene nii, nagu asjad parasjagu on: õnnetukesele tunneb kaasa, kojumineja pärast rõõmustab silma märjaks.
Asju juhtub, aga kui saad ise midagi ära teha – panna, viia, jalutada, sügada, toita, tuua –, siis ongi kohe veidi kurja vähem ja hetkeks headus ülekaalus. Nagu ütles Margus Saar «Jõulutunnelis»: head tehes ei tule vaadata, mis sul endal on üle, vaid mis teisel on puudu.
Erinevad tüübid segunevad omavahel ja muunduvad. Tundlikust saab tavaliselt lõpuks Asjalik; Armulik jääb pigem selleks, kes ta on – võibolla pidurdab teinekord, kui koer üle tee läheb.
Looma kui maailmasüsteemi sõlmestikus samaväärilist ja vajalikku kohta vajavat olendit oskavad näha üksikud ning vähesed tahavad teada seda, kui palju meie igapäevaelu tõttu kuskil mõned teised, meist erinevad selgroogsed pidevalt kannatavad.
Kas loom on inimese vaenlane, küsis Hasso Krull mõne aasta taguses Sirbis. Enamasti suhtutakse neisse, kes kõnelevad loomast kui austustväärivast olendist, põlgava üleolekuga: äärmuslane.
Kuid on tõde, et enamikul inimestel ei ole vähimatki aimu, milline on tegelikult 20-kroonise hambapasta või kanamunade hind, rääkimata endalt küsimisest, kas mina olen seda kõike väärt.
Kas olen väärt vähema venna kirjeldamatuid piinu (mis on täiesti asjatud, sest uut infot loomkatsetest enam ei saada) ja kannatusi, mis kestavad seni, kuni surm ta neist vabastab.
Põhjalikumalt viitsib asjade tõelise olemusega tegeleda vaid tänapäeva askeet, märgib Krull. Seetõttu pugib enamik kodanikkonnast südamerahuga hanemaksa, sööb farmikana mune ja mõnuleb hõberebasekasukas – teadmatus on pehme, soe ning turvaline.
Tänane pildistaar Papa Rull (tuntud ka Kaabuna) on pärit Tartu varjupaigast, kuhu ta sattus kahe aasta eest maanteel hulkumise tõttu. Pool aastat oli ta seal kõigi vabatahtlike lemmik, siis kolis meile.
Leebemat, sõbralikumat ja tasasemat isendit välja mõelda ei suudaks – igas vanuses ja suuruses inimesi tema sallib ning igamehele käpa pihku pistab. Ometi käisime hiljuti tohtri juures, sest vanamees köhis (Papa on hinnanguliselt 12–14 aastat vana).
Õnneks polnud tal häda eriti midagi, kuid röntgenipildil säras puhta kopsu all priske õhupüssikuul. Eks ole nüüd selge kah, miks ta nii hirmsasti pauku kardab.
Mu inimarmastus kuivas sel hetkel kokku nagu vette kastetud karvane kass. Küllap see jaht teilegi ükskord algab, armsad paugutajad. Ja relvaks ei ole siis mitte tühipaljas õhupüss, vaid selle vana koera lõpuni usaldav pilk.