Ajal, mil turumajanduse õitsengut tagav hoogne rahapööritus vaibub iga hetkega, mõtleb vist igaüks võimalusele jääda ühel päeval ilma harjumuspärasest sissetulekust.
Martin Pau: nüüd pihku luud ja labidas
Ja hea on, sest kuigi endas ja teistes masendust kultiveerida pole mõistlik, pole ka arukas elada illusioonis, et mõni ametikoht on igavene. Et aga lootus erasektoris või riigiteenistuses uut leiba leida seni järjest ahtamaks muutub, tõuseb üha tõsisemalt päevakorda küsimus, kuidas massilist töötust leevendada.
Alles mõni aasta tagasi proovis Tartu juurutada korda, kus omavalitsuselt sotsiaalabi saamiseks pidi töötu taotleja tegema mingeid töid üldsuse hüvanguks. Näiteks riisuma Toomemäel lehti, saades töötundide järgi miinimumpalka. Arvukad koondamised ja pankrotistumised muudavad selle teema taas aktuaalseks.
1930. aastate esimese poole majanduskriisi ajal pakkusid omavalitsused Eestis mitmesuguseid hädaabitöid tuhandetele inimestele. Tartus näiteks kaasati töötuid Fortuna tänava ehitusse ja Emajõe vasakkalda kindlustamisse. USAs valmis riigi palgatud töökäte abil kuulus Hooveri tamm.
Sarnases suunas oleks ilmselt ülim aeg hakata mõtlema ka meil. Kas nüüd just söösta asfaldiladumismasinaid labidameestega asendama, aga alustada võiks ka väikestest asjadest. Näiteks saata mõne tööotsija kühvli ja ämbriga Kreutzwaldi pargi kõnniteed liivatama.