Oli aeg, mil Tartut kutsuti Emajõe Ateenaks. Nähtavasti on sündmused Kreekas, mis on tinginud paljude Ateena vaatamisväärsuste sulgemise, tekitanud enneaegseid hirme ka Tartus.
Heivi Pullerits: hoiame linna ajaloolist keset!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas ka meil on oodata tuliseid tänavarahutusi? Kas peame olema mures linnakodanike ja turistide julgeoleku pärast? Kuidas ikkagi päästa Tartu vaimu elupaiku ning kui asuda päästeoperatsioonidele, siis millistele?
Kas mitte niimoodi, et suuname kõik linnakodanikud ja turistid mitte just hiilgava arhitektuuriga linnaossa? Las lapsed siblivad autode keskel Zeppelini plekk-kuuri ümber ning naudivad jõulupuud, mis sest, et elu on ohus. Laps ollakse ju vaid kord!
Mõelgem sellele, miks linna ajalooline süda – Suurturg, mille üheks dominandiks raekoda – on nii tühi. Kust kõik alguse sai? On loomulik, et söögikoht söögikoha kõrval ei ole edasiviiv. Talvel on turiste vähe, üliõpilased on peaaegu kesklinnast lahkunud. Peahoonesse on neil üha vähem asja. Aula jääbki mõnel bakalaureusel nägemata.
Kui Raekoja platsil troonib jõulupuu, siis astutakse edasi ka jõuluehtes peahoonet nautima. Et ei viitsita või ei jõuta kaubanduskeskustest Raekoja platsile – see on nonsenss. Aga kui ikka pikemat aega kultiveerida sellist suhtumist, siis ei imesta, et varsti saabubki aeg, mil linna keskväljak hakkab välja nägema samasugune, nagu see oli pärast Liivi sõda. Aga äkki on see taotluslik: milleks reisida Ateenasse varemeid vaatama, kui seda võib teha koduses Emajõe Ateenas.
Miks traditsiooniline kauplemiskoht ei paku huvi? Aastaid on seda traditsiooni lõhutud ja nüüd on viljad käes – poed on pidanud kasuahnuse pärast sealt lahkuma kas Lõunakeskusesse või kaubamajja. Kui räägitakse, et jõulupuu tuleb panna sinna, kus käib ostlemine, mida peetakse tartlase elustiili primaarseks osaks, siis võib see kuusk seista suvalises kohas, sest kaubanduslike tehingute puhul vaevalt teda tähele pannakse.
Kuidas ka linn ei areneks, tema ajalooline kese on tarvis endisesse paika tagasi tuua. See on linnavalitsuse üks raskemaid ülesandeid. Aga kes on öelnud, et see peab olema kerge!
Mõelgem oma linnale kui tõelisele Emajõe Ateenale.