Online-väitluse 3. osa: järeldused ja lõpukõned

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe online-väitlus teemal «Ülikool peaks võrdselt vastu võtma nii mehi kui naisi». Pildil TÜ õppeprorektor Martin Hallik.
Postimehe online-väitlus teemal «Ülikool peaks võrdselt vastu võtma nii mehi kui naisi». Pildil TÜ õppeprorektor Martin Hallik. Foto: Margus Ansu

Tartu Postimehe veebilehel leidis 15. detsembril aset online-väitlus teemal «Ülikool peaks võrdselt vastu võtma nii mehi kui naisi». Väitlesid Eesti Väitlusseltsi liikmed Liisa Loog ja Aare Pere. Neile oponeeris Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Hallik.

VÄITLUSSELTSI LÕPUKÕNE:

Oma esimeses kõnes tõime välja, et Eesti meeste ning naiste sissetulekute vahel on suur lõhe. Martin Hallik nõustus, et olukord paraneks, kui noored teeksid ebatüüpilisemaid haridusvalikuid. Need ennetaksid olukorda, kus naised suunduvad valdavalt vähem tasustatud töödele ning vastupidi. Väitluse põhiküsimuseks on aga jäänud, milliste meetoditega tasakaal saavutada.
Meie plaan näeks ette, et igal erialal oleks minimaalselt 25 protsenti kohtadest reserveeritud vähemesindatud soo esindajatele, oponent väitis, et piisab pehmete meetmete rakendamisest ja kvoote pole vaja. Näitame oma lõpukõnes, miks ainult pehmetest meetmetest siiski ei piisa.
Esmalt annab kvootide rakendamine ülikoolidele, erinevatelt pehmetest meetmetest, selge signaali, et sooteadliku karjäärinõustamisega on vaja aktiivsemalt tegeleda. Oponent küll väitis, et tänane olukord on kujunenud läbi tudengite enda soovide, kuid samas tunnistas, et soostereotüübid on välja kujunenud juba enne ülikooli astumist.
Leiamegi, et traditsioonilised soorollid piiravad inimeste huve ebaproportsionaalselt palju, mistõttu üks, aga kindlasti mitte ainuke valdkond, kus neid muutma asuda, olekski ülikoolide vastuvõtupoliitika.
Oponent kartis, et kvootide rakendamisega kaasneb ülikooli akadeemilise taseme langus. Kuid nagu me juba ristküsitluses näitasime, siis võime nii hoopis efektiivsemalt rakendada akadeemiliselt võimekaid noori, kes muidu oleks teinud erialavaliku lähtuvalt ühiskonna ootustest.
Sellest tulenevalt on meil võimalus kõiki inimesi rakendada valdkonnas, kus neil tegelikult kõige rohkem potentsiaali on, jättes kõrvale irratsionaalsed soostereotüüpidest tulenevad valikukriteeriumid. Selline olukord toob aga kaasa ka majandusliku efektiivsuse.
Seega leiame, et sookvootide rakendamine parandaks nii eesti ühiskonna majanduslikku potentsiaali ja võimekust kui ka vähendaks ühiskonnas levinud eksiarvamusi ning stereotüüpe.
Ka President Ilves on hiljuti tabavalt öelnud, et sooline ebavõrdsus tähendab «inimressursi ebatõhusat rakendamist, püramiidi aluse kitsendamist poole võrra koos vastavate keskpäraste tagajärgedega püramiidi tipus. /--/ Ebavõrdsus mõjutab negatiivselt mitte ainult ühiskonna hingeseisundit, vaid ka käegakatsutavamat - me majanduslikku olukorda ehk heaolu taset.» (Vabariigi Presidendi kõne 19. novembril 2011).
Selle tõdemusega on sobiv see väitlus ka lõpetada. Täname oponenti sisuka debati eest!

MARTIN HALLIKU LÕPUKÕNE:

Kõige tähtsam on inimeste vaba tahte austamine ning akadeemilise kvaliteedi säilitamine ja parandamine. Soolist tasakaalu erinevatel erialadel saab ja tuleb suurendada karjäärinõustamise ja teiste taoliste meetmete abil. Sookvootide abil soovitavad muudatused ei tohi viia veelgi suuremale soolisele ebavõrdsusele hilisemas tööelus. Tervikuna väiksem naiste hulk ülikoolis aga selleni viiks.  Inimene õpib ja hiljem töötab kõige paremini ikka sellel erialal, mis talle meeldib, mitte erialal, mis oli kvoodiga ette nähtud. Inimese mõttemaailma  kujunemine toimub varakult. Seega on väga oluline roll lastevanemate kõrval lasteaiakasvatajatel ja õpetajatel.
Suur tänu Eesti Väitlusseltsile ühiskondlikult olulise teema tõstatamise eest! Samuti tänan ma vastasväitlejaid sisukate argumentide eest ning Postimeest kogu väitluse vahendamise eest!

VÄITLUSKOHTUNIKU KOMMENTAAR:

Mul on väga hea meel, et soorollide ja kõrghariduse teema on jõudnud Postimehe veergudele ning et saime lugeda väga huvitavat ja ebatraditsioonilist lähenemist sellisele teemale mõlemalt poolelt. Kui vaidlused sookvootide üle keskenduvad sageli palju «traditsioonilisematele» aspektidele, siis praegu väideldi selle üle, missugused sotsiaalsed rollid suunavad nii mehi kui naisi ja kas see on vabatahtlik või üldse ühiskonnale hea. Kindlasti vajaks selline keeruline teema veidi põhjalikumat ja pikemat arutelu, mida online-väitluse formaat täielikult ei võimalda.

Tooksin ka välja, et see väitlus oli teistest erinev juba selle tõttu, et teemat jaatas esmakordselt Väitlusselts, kelle eelnevad seisukohavõtud on senini olnud alati eitavalt poolelt. Sellest tulenes ka veidi plaanile keskenduv ülesehitus. Mind üllatas meeldivalt Martin Halliku analüüs ja mitmete alternatiivettepanekute tegemine probleemi lahendamiseks.

Sellegipoolest ei olnud mõlemad pooled kõrgharidusega seonduvate probleemide analüüsimises ja nende seletamisel lõpuni edukad. Nii polnud Väitlusselts kindel selles, kas praegust soolist tasakaalutust põhjustavad erinevused viisides, kuidas ja kui kiiresti mehed ja naised koolis arenevad või lihtsalt ühiskonna sotsiaalsed normid, mis tekitavad arusaamu vaid ühele soole sobivatest erialadest. Samuti ei olnud lõpuni selge, kuidas täpselt see, et ülikoolis valitsev sooline tasakaalutus (nagu Hallik välja tõi — suurem hulk naisi), mõjutab soorolle tööturul, kus tendents on pigem naiste kahjuks.

Samas kiidan Väitlusseltsi parema reageerimis- ja ümberlükke eest, nt vastates Halliku argumentidele kvaliteedi langemisest ja näidates, kuidas just sookvoodid võrdsustaks soolist tasakaalu. Samas, lõplik laiem mõju ühiskonnale ja tööturule jäi siiski selgitamata. Halliku enda argumendid aga tundusid pigem tegelevat teiste küsimustega kui jaatuse poolt väljatoodud kasudega.
Samuti leidsin mõned teised vead Halliku argumentatsioonis. Ühelt poolt väidab ta, et erialavalik on vabatahtlik ning ei tulene soost, samas nõustub ta soolise tasakaalustatuse probleemiga ning väidab vahepeal,  et pigem tuleks tegeleda pehmete meetmetega. Kui probleemi pole, milleks siis seda lahendada? Samuti, kui Hallik toob ise välja, et poiste ja tüdrukute riigieksamite tulemused on peaaegu et võrdsed, siis millega selgitada hilisemat erinevat sugude jaotust erialadel?

Lisaks on huvitav, kuidas Halliku meelest on pigem probleem, et nüüd kasutatakse sookvoote meeste võrdsuse tagamiseks, mis on kuidagi negatiivsem. Siinkohal tundub põhjendatud Väitlusseltsi seisukoht, mis keskendus enda analüüsis sellele, kuidas soorollid võivad liiga teha võrdselt nii meestele kui naistele, suunates neid tegema valikuid, mis pole neile nii kasulikud majanduslikus perspektiivis kui ka põhimõtteliste valikutena. Võrdõiguslikkuse debattide üks viga kipubki olema keskendumine ühele soole (nii jaatavalt kui eitavalt poolelt), mis tekitab juba selle tõttu ühiskonnas negatiivset vastukaja debati enda kohta.

Lõpetuseks tänan mõlemalt poolt veelkord sisuka väitluse eest ja loodan, et selline teema paneb ka teisi inimesi mõtlema erialavalikute ja soo seostele. Halliku pakutud alternatiiv suunata noori sooneutraalsele karjäärinõustamisele on kindlasti väga hea mõte, kuid vahest tuleks sellega pihta hakata nooremalt. Kuidas iganes mõlemad pooled tasakaalutust selgitasid, tundusid selle juured olevat pigem üldharidussüsteemis ja võib-olla peaksid muutused hakkama pihta just sealt ja ka väitlus keskenduma rohkem sellele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles