Eesti Draamateatri lavastaja Hendrik Toompere (43) on teinud tänaseks Vanemuises oma dramatiseeringuga Franz Kafka romaanist «Loss» proove täpselt nädal. Üleeile andis ta teatrikohvikus lõunastades intervjuu.
Lavale tuleb lugu pirni poole laperdavast liblikast
9. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Te ei ole varem Kafka loomingust midagi dramatiseerinud ja lavastanud ega ole ka näitlejana üheski Kafka-lavastuses mänginud. Miks?
Kafka on Eesti teatri poolt peaaegu avastamata, teda on ainult paar korda lavastatud. Minu meelest on Kafkat suhteliselt keeruline dramatiseerida ja lavalisse keelde tõlkida. Tema tekstid koosnevad tohututest tekstilahmakatest, kus ta väga paljusõnaliselt kirjeldab olukorda.
Kuidas teile Kafka sobib?
Mul on Kafkaga väga imelik suhe. Ühest küljest ta mulle meeldib, ma tunnen metsikut tõmmet, teisest küljest tekitab ta raskemeelsust, nii et ma tunnen tõrjumist. Et sellist paradoksaalsust lahendada, tuleb spetsiifilisemalt, täpsemalt tema loominguga tegelda.
Muu hulgas on see professionaalne huvi: kas üldse õnnestub teda lavalisse keelde panna, näidata mingis muus valguses, kui me seni oleme harjunud või kuidas meid on õpetatud teda lugema.
Kuidas sai võimalikuks teie tulek Tartusse «Lossi» lavastama? Kas pakkumine tuli teie või Vanemuise poolt?
«Lossiga» on nagu ka minu esimese lavastusega «Sada aastat...» Vanemuises. Ma olen kunagi rääkinud, mis mulle huvi pakub, mida ma tahaksin teha, ja õnneks on Vanemuine minu juhuslikult pillatud laused üles noppinud ja teinud mulle ettepaneku. Ma olen selle pakkumise üle väga rõõmus.
Mida toob mitmekihilisest, mitmeti tajutavast ja tõlgendatavast «Lossist» esile teie dramatiseering ja lavastus?
Ma keskendusin dramatiseeringus sellisele aspektile, kuidas inimene ühiskonnas, sotsiaalses mudelis tahab ennast kehtestada, mida ta endast arvab ja kuidas ta hakkab võitlema, et ka teised arvaksid temast niimoodi nagu tema.
Minu põhiline lähtepunkt oli see, et mis saab mina-kujundist süsteemiga kokku puutudes, dialoogi astudes, kuidas süsteem võtab inimeselt kõik ära. Ma tahan väita, et süsteemiga ei tohi üldse mingit dialoogi luua, et süsteem tuleb välistada, et inimene peaks loobuma sellega võitlemisest, ja siis ta vabaneb sellest, ja siis hakkab süsteem ise tema järgi toimima.
Kas see ei ole laval esitamiseks liiga keeruline?
Ma olen teinud dramatiseeringu arusaadavas vormis, lihtsate ja loogiliste stseenidena. Lugu on väga lihtne: mees tuleb ja tahab tööd saada, talle öeldakse, et ta võetakse tööle, aga tegelikult ei ole teda vaja; talle pakutakse teist tööd ja võetakse tal see teine töö ära, ja võetakse naine ära ja ongi kogu lugu.
Loodetavasti tulevad sinna ka metafüüsilisemad momendid. Kõiksus, jumal või kuidas tahes seda nimetada – inimene püüdleb ikka valguse poole. Tegelikult on «Loss» lugu sellest, kuidas maamõõtja K on nagu ööliblikas, kes laperdades pirni poole lendab ja kõrvetada saab.
Milliseks kujundab lavastuse kunstnik Ervin Õunapuu lossi?
Loss näeb välja niimoodi, nagu iga vaataja seda näha tahab. Me jätame selle kujutlusvõime teha, sest näitame ainult lossi tagakülge. See meenutab natukene Jeruusalemmas asuvat Nutumüüri, milles on praod ja käigud, või üht maja uste ja akendeta otsaseina, mis ootab, et talle teine maja külge ehitatakse.
Teie esimene lavastus Vanemuises «Sada aastat...» on teatri suures majas kavas veel vaid kolmel korral: 9. ja 28. jaanuaril ning 3. veebruaril. Kas olete pärast esietendust jaanuaris 2006 midagi ka hiljem näitlejatele juhatuseks ütelnud?
See on kosmeetiline ravi, mida ma olen teinud. Ma olen lasknud tal viimasel aastal elada oma elu nii, nagu ta on. Enne viimast kolme lavastust on reedel taastusproov, aga midagi oluliselt loomulikult ei teisene.
«Loss» esietendub 18. veebruaril. Kui palju aega viibite selle kuupäevani Tartus?
Ma pean päris palju käima Tallinnas, sest mul on vaja endal etendustes mängida ja mu üliõpilased mängivad etendustes, nii et ma käin neid kontrollimas.
Mis on muutunud Tartus kahe aastaga, pärast «Saja aasta...» esietendust?
Tartu on läinud väga toredaks. Mulle meeldib linnas jalutada, kesklinnas on meeldivad kohvikud. Varem jättis Tartu mulle kõleda ja tühja mulje. Ma ei ole ju siin õppinud, mul pole Tartust isiklikke mälestusi.
Kuidas on andnud tunda ülemaailmne rahanduskriis teie teatritegemistele? Millist mõju avaldab majanduskitsikus kogu Eesti teatrile paaril eeloleval aastal?
Eks ta ikka mõjub, lavastustesse ei saa kõike, mida oleks vaja. Ma tahtsin «Lossi» tohutu suurt vahust seina, aga see läheks väga kalliks. Kui oleksid paremad ajad, siis oleks see võimalik. Oleme Erviniga sunnitud mõtlema teisi lahendusi.
Rahaprobleem on minu meelest väga tõsine ja kurb. Ma ei saa aru, mis põhjusel on just kultuur see, mida peab karistama, millele tuleb nii-öelda kärna keerata. Näiteks kas või piletite käibemaksu tõstmine... See on täiesti arulage tegevus. Sellega tehakse kurja neile, kes tahavad etendusi vaadata.
Meil on küllalt kohti, kus raha ilmselgelt üle kulutatakse, näiteks kogu ametkondlik sfäär, millest ka «Lossis» räägime. Mida need ametnikud lõppkokkuvõttes teevad – hüppavad suu laiali kõrgust, võistlevad, kes rohkem hüppab, või jätavad lumme lihtsalt niisama jalajälgi.
Vastasite nendele küsimustele kohvikus Shakespeare lõunat süües. Kuidas maitses?
Väga maitsev oli, sõin tilaapiat. Ma kuulsin esimest korda sellise kala olemasolust. Tilaapia on valget värvi ja koorene. Õhtuti teen ise süüa, mulle on siin hea korter antud.