Tiit Allik: tuli ja helkur päästavad

, Lõuna prefektuuri piirkondliku politseitöö talituse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Allik
Tiit Allik Foto: SCANPIX

Autojuhina pimedal ajal kõrvalises kohas sõites tabab meid sageli ebameeldiv ja ootamatu üllatus – eikuskilt on järsku valgusvihus «tundmatu tume objekt». Seekord läks õnneks, kõik oleme terved! Aga mis juhtus?

Mälupildis tagasi minnes saame aru, et tegemist oli oma teed kulgeva kohaliku jalgratturiga. Kus oli liiklusseaduse nõutud tagumine punane tuli? Tõepoolest, üks tuhmjas helkur oli tagumise poritiiva küljes, kuid isegi poritiib oli paremini nähtav kui helkur.

Seekord läks õnneks, ent Lõuna-Eesti teedel ei ole kõik lõpud olnud õnnelikud. Lõuna prefektuuri analüüsist nähtub, et seitsme aasta jooksul on Lõuna-Eesti teedel hukkunud 36 ratturit, neist 14 pimedal ajal. Nad ei kasutanud rattatulesid ega kandnud riiete küljes silmatorkavat helkurit. Tänavu nelja sügiskuu jooksul Lõuna-Eestis hukkunuist iga neljas oli tulede ja helkuriteta jalgrattur pimedal ajal.

«Sõidukijuht peab küll pime olema, kui ta mind ei näe!» või «Sõidan rattaga lühikest maad, kõigest poe juurest koju. Midagi ei ole minuga juhtunud». Selline ongi «põlise» jalgratturi mõtteviis – eeldada, et kui sõiduk läheneb, teevad selle tuled kodutee täiesti valgeks. Arvatakse, et sõidukijuht peab olema lausa pime, kui ei näe ratturit oma masina valgusvihus.

Üksteise süüdistamine ja etteheited ei vii edasi, seevastu lugupidav ja mõistev suhtumine esmalt iseendasse ja siis kaasliiklejasse annab võimaluse lahendada enamiku arusaamatustest liikluses.

Aeg-ajalt on kuulda isekaid ütlemisi: «Mina ju riskin sõita turvavööta, see on minu elu! Samuti on helkuri kandmine või mittekandmine minu valik!» Tundub, et nendes arvamustes on lähtutud ainuüksi iseendast. Kuhu jäävad aga omaksed, lähedased ja tuttavad? Ka siis, kui õnnetuses ei saada raskelt viga, on õnnetusjärgne vaimne trauma piinarikas, ka kannatanu lähedastele. Sinu elu ei ole ainuüksi sinu elu!

Kes on Lõuna-Eesti teedel see tundmatu tume objekt? Keskealine või vanem inimene enamasti hõreasustusega piirkonnas; rattur, kelle ratta tehniline seisund ei ole nõuetekohane; inimene, kes ei pruugi teada liiklusseaduse uuendusi ning ei kasuta helkurit ka jalgsi liikudes.

Mõnel võib olla raske saada nõuetekohast jalgrattatuld (hajus kaubandusvõrk), mõni ei pea vajalikuks või võimalikuks kulutada tuledele, kuid ohtlikku olukorda võib samuti sattuda kas enda tervise (ka alkoholi) või jalgratta tehnoseisundi tõttu.

Et sõidukitulede valgusvihku ootamatult ilmuvaid tundmatuid tumedaid objekte oleks vähem, korraldas Lõuna prefektuur koostöös maanteeameti ja Automaailmaga novembris ja detsembris ennetusprojekti «Nähtamatust nähtavaks».

Projekti käigus tehakse nähtamatust nähtavaks sada jalgratast, paigaldades neile punased tagumised tuled, ratturitele antakse helkurvestid ning nõustatakse ohtudest pimedal ajal. Lisaks annab iga projektis osalev rattur lubaduse teha end pimeduses helkurvesti ja rattatulega nähtavaks. Nähtamatust nähtavaks peaksid aga saama kõik ratturid.

Kõrvalisel teel näeme vahetevahel pilkases pimeduses helkivat jalakäijat või ratturit – tal on seljas kaugele nähtav helkurvest. Need inimesed hoolivad oma lähedastest ja kaasliiklejatest ning peavad endast lugu.

Politsei on sel sügisel jaganud inimestele helkureid ja ehtinud jaoskondade juures helkuripuud, et tuletada meelde helkuri kandmise vajadust. Kindlasti on puude küljest võetud helkurid leidnud hea kaaslase. Liikluspolitseinikud süütasid küünlad Lõuna-Eesti teede ääres, kus oli viimase kolme aasta jooksul pimedas hukkunud jalakäija või rattur.

Usume, et ka meie jagatud rattahelkurid on abiks liiklusturvalisuse tagamisel, sest inimelu väärtust ei korva miski.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles