Õnneks on ilmas mõned tõesti kindlad asjad, mida ei muuda riigikord, euribori kõikumine, sotsiaalministeeriumi kampaania ega ilm. Need on mõnus naiste seltskond ja mahlakas keelepeks, mis lisab halli argipäeva alati vürtsi ja värvi.
Mokalaada asemel välguvad vardad
6. detsember 2011, 16:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vagad korralikud mehed on proovinud naisi muuta, aga mis teeb tuul müürile! Sellest sai aru ka vana hea Jerome K. Jerome. «Waltoni kirikus näidatakse rauast valjaid õela naise jaoks,» vahendab ta raamatus «Kolm meest paadis (koerast rääkimata)» oma reisimuljeid. «Vanal ajal kasutati neid naiste keele kammitsemiseks. Tänapäeval seda enam ei üritata. Arvan, et raud hakkab otsa saama, ja ükski teine materjal ei ole küllalt tugev.»
Kell kolm kuduma
Olen täiesti kindel, et pensionäride organisatsiooni Kodukotus käsitööringi Nobenäpp tavapärasel töökogunemisel kuuleb peale varraste klõbina ka uuemaid uudiseid ja klatšigi. Aga võta näpust! «Kuidas sa seda uue mooduga räbala moodi salli teed, ma tahan sellist miniale kududa,» uurib endine müüja ja laojuhataja Elle Põldur enda kõrval istuvalt Vorbuse lauda kauaaegselt brigadirilt Ellen Rosenthalilt.
Viimane võtab vardad ja moodsa lõnga välja ning näitab nipid ette. «Me ei klatši siin kedagi ega midagi, pole lihtsalt aega,» muheleb Ellen Rosenthal. «Tuleme pooleteiseks tunniks kokku ning siis on nii palju vaadata ja järele proovida, mida teised on teinud, muuks ei jää aegagi.»
Ellen Rosenthalil on seekord kaasas aastase lapselapselapse Carl Marcuse kasvamisvaruga peaaegu valmis kampsun. Aga see pole kõik. «Ärkasin täna vanast harjumusest kella kolme ajal öösel ja kudusin sokke,» naerab ta. Kümmekond nobenäppu ei kergita selle peale kulmugi, vardad ja heegelnõelad välguvad mõnuga edasi.
«Ootasin pensile jäämist nagu õnnistust,» pahvatab lastearsti ja laboriarstina töötanud Mare Kiisk. «Nüüd lõpuks ometi saan teha nii palju käsitööd, kui ise tahan. Tööl käies polnud ju kunagi aega.»
Otsese ütlemisega kirglik kuduja, heegeldaja ja õmbleja Elle Põldur on teist meelt. «Tervise pärast enne õiget aega pensile jäämine oli mu elu kõige õudsem päev,» põrutab ta. «Kolisin Tallinnast Tartusse, lastele lähemale. Alguses ei osanud siin kuidagi olla – sõbrannad jäid Tallinna, midagi teha pole, kuhugi minna ei ole. Juba pensionäri sõna on jube, noored ütlevad su kohta pensakas või penskar, see on halvustav.»
Elle Põldur on ilmselgelt liiga noor ja tuline. Sellest annavad tunnistust ka tema musta-punase lõngaga kootud kindad, millel sätendavad klaasist kudinad. Neile ei jää alla ümbertuunitud vana käekott, millel kaltsupoe kleidi edev kangas sätendab pimedas nagu pirakas helkur.
Endine röntgenilaborant Maie Kukk on vardad korraks käest pannud ja teeb oma kootud neti boolerokampsuniga Carmen Kassi. «Väga ilus,» kiidavad kümmekond nobenäppu ühel meelel. Kahjuks on lugu selline, et selle käsitööringi toodangut osta ei saa. Ühelt poolt on neil lapsed ja lapselapselapsed, kellest vahel jääb mulje, et nad söövad, mitte ei kanna villaseid sokke.
Teisalt peavad paljud kahe vasaku käega ehk käsitööoskusteta tarbijad ilusaid triibulisi villaseid sokke ja kirikindaid vaba aja kõrvalproduktiks, mis justkui ei peagi turumajanduse reeglitele alluma.
«Keegi ei taha meie asjade eest maksta sellist hinda, mis need tegelikult väärt on,» selgitab Mare Kiisk. «Juba lõng on tänapäeval nii kallis, et see teeb kinda- ja sokipaari hinna üsna kopsakaks. Aga ostjad ei usu seda.»
Ah, mis sellest ikka jahvatada, lööb ta teemale käega ja kraamib kotist lagedale oma viimased saavutused. «Seebikate vaatamise kõrvalprodukt,» itsitab Mare Kiisk ja näitab ilusaid heegeldatud pajalappe, mida vaid barbar saaks sihtotstarbekohaselt kasutada. Järgmisena käib ta välja oma pudrukoti.
Erksavärvilistest lõngadest heegeldatud triibuline pudrukott koosneb kahest lohvakast baretist, mida suurima heameelega kannaks nii mõnigi rastapatsidega eputrilla. Koti kasutusjuhend on lihtne: ühte baretti käib kuum pudrupott ja teine pannakse potile katteks, et ilusam oleks.
«Puder haudub sellises kotis väga hästi pehmeks,» kinnitab Mare Kiisk. «Peale selle aitab selline vigur pensionäril elektrit kokku hoida.»
Vaata ja imesta
Elektri pealt kipub jutt vägisi poliitika peale minema, aga poliitikast nobenäpud põhimõtteliselt ei räägi. «Poliitikast rääkimine rikub tuju ja võtab tööisu ära,» põhjendab nobenäppude juhendaja, endine lastearst Ive Saame. «Teeme siin käsitööd, see lahjendab muremõtted ja teeb tuju heaks. Me ka ei klatši ega kohvita siin, sest see raiskab ainult aega.»
Nobenäpud ei võta jutuks ka oma argipäeva ehk napi pensioniga äraelamise trikke. «Meie lastel on raskem kui meil, sest neil on lapsed kasvatada ja kõik on tasuline,» märgib Ive Saame. «Mu lapselaps käib tasulises eelkoolis,» lisab algklasside õpetaja ja kindlustajana töötanud Mare Põlluäär.
See paneb paljunäinud naised imestama. Halvas mõttes imestama panevad neid ka noored naised, kes lapsevankri lükkamise kõrval suitsu teevad või pudelist õlut rüüpavad. Mitte et nobenäpud ise poleks elanud, asi on ikka selles, et noorele naisele kõik lihtsalt ei sobi, on nad veendunud.
Ah, lööme käega, eks nüüdsed noored saavad kah ühel päeval vanaks ja siis on uued noored neile pinnuks silmas. «Kahju, et oleme siis surnud ega saa praeguseid noori parastada,» naerab Elle Põldur.
Naerdes pakivad nobenäpud oma poolikud kampsunid, kraed ja sokid kotti ning kihutavad nagu noored põdrad bussipeatuse poole. Uus mokalaadata töökohtumine on kahe nädala pärast.