Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles, et Euroopas on praegu raskeim olukord pärast Teist ilmasõda. Karm ütlemine, kui mäletada, millist häda tõi endaga kaasa verevalamine sõjaajal.
Ivari Padar: riikide pankrottidest ei võida keegi
/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
1. detsember 2011, 13:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meenutuseks – Euroopa Liit ongi just sellesama kurva sündmuse ajel loodud püüe juba eos ära hoida vaenud ja vihad rahvaste vahel. Eestis, kus rahvastiku koguarvu arvestades olid ses sõjas vaat et suurimad inimkaotused, saame eriti hästi aru mõttest, et saab ka ilma verevalamiseta.
Nii et skeptikud ja ülevõlli Euroopa asjus virisejad, lugege enne kümneni, kui uue halaga välja tulete. Eks muresid on igas peres, kuid lahendused on võimalikud, kui asjadest räägitakse ausalt ja selle järel ka ausalt tegutsetakse.
Lõunamaade, näiteks Kreeka häda on olnud unelmates elamine. Sealses poliitikas on läbi löönud suurte lubaduste meistrid. See polnud ikka õige riigimees, kes aasta lõpul järgmiseks aastaks suuremat pudrumäge ei lubanud.
Ega siis rahvast huvitanud, kust selle pudru jaoks manna saadakse. Trükiti neid drahme aga juurde, sest paberit ja trükivärvi jagus. Tulid eurod, läks raskemaks, sest neid rahatähti ise trükkida ei saanud. Lahendus oli eurosid juurde laenata ja nii ka tehti. Rahvas oli rahul ja valitsejad ka.
Ühel heal päeval selgus aga tõsiasi, et laen, kurinahk, oli nii suureks kasvanud, et selle pealt ei jaksanud enam protsentegi tasuda, tagasimaksmisest rääkimata. Nii need probleemid kuhjusid. Võrdluseks: Kreeka riigi laen on praegu enam kui 180 protsenti SKTst (ligi 400 000 miljonit eurot), Eesti laen 6 protsenti (ligi 850 miljonit eurot).
Kus on väljapääs? Oma vigade tunnistamises ja õigete lahendusteede leidmises. On näha, et nii Kreeka, Itaalia, Portugal kui ka teised riigid sellega nüüd tegelevad. Kõigepealt peavadki raskustes riigid ise pingutama ja suuri kulusid kärpima. Kärpida saab aga nii, et sellega omakorda majanduslangust ei suurenda.
On kuulda ähvardavaid hüüdeid, et las nad siis punnivad, tehku seda omaette, miks peame meie nende muredes osalised olema. Paraku on nii, et ilma teiste Euroopa naabrite toetava õlata hakkama ei saa – selle asja nimi on solidaarsus. Nii nagu Euroopa toetab praegu Eestit, makstes iga meie poolt ühisrahakotti sisse makstud euro pealt kolm tagasi, vajab seda ka osa eelarvehädades riike.
Nende riikide pankrottidest ei võida mitte keegi. Võimalike pankrottide puhul laieneks majanduslik surutis edasi kogu Euroopasse, halvaks panganduse – meeldib see kellelegi või ei, aga pangandus on paraku majanduse vereringe – ja jõuaks selle kaudu läbi Euroopa keskosa ka Skandinaaviasse ja sealt edasi Eestisse. Meie ekspordivõimalused väheneksid ja tulemuseks oleks tööpuuduse järsk kasv.
Meile on see olukord ometi väga tuttav 2008. aasta neljanda kvartali dramaatilisest kukkumisest ja tööpuuduse kasvust 2009. aastal.
Inimesed küsivad õigustatult, miks peame meie siin Eestis ühe kauge maa kauged hädad kinni maksma. Tõtt-öelda ei ole me siiamaani miskit maksnud, oleme vaid põhimõttelise lubaduse andnud vajaduse korral kambas olla ja toetada. Parim retsept on ühelt poolt oma riigi rahaasjad korras hoida ja teiselt poolt panna õlg alla ühistele tegevustele Euroopa Liidu sees.
Kuigi Eesti eraisikute 120-protsendiline võlakoormus on suur, on meie riigi rahaasjad Euroopa kontekstis korras – eks selle nimel oleme ka pingutanud. Euroopa solidaarsust on järgmise aasta riigieelarves peaaegu 20 protsenti. Kasutame seda mõistlikult ja oleme valmis ka oma sõpru raskustes toetama.