Pensionieelikust mees sumpas kilomeetreid läbi lume, et tuua suurele kelgule laotuna ja seotuna lageraielangilt välja sinna raiujaist vedelema jäänud puunotid. Meetrised, kahemeetrised, poolteisemeetrised, lõhkised, jändrikud, poolpehkinud – igasugused.
Mees töötas minu naaberkinnistul mitu head päeva, ahjukütteks kõlblikke notte kogunes paar GAZ-veoki koormat. Imestasin, et poolteiselt hektarilt neid nii palju sai, imetlesin mehe tublidust. See lugu tuli mulle aastate tagant meelde, kui lugesin Eesti Päevalehest 84-aastasest Nõmme memmest, kes polnud rahul linnaosavalitsuse kingitud küttepakkude koormaga.
Miks polnud pakud lõhutud!? Reporter kirjutas uudisloole lisaks kommentaari, hindas linna kingituse karuteeneks ning netikommentaatorid kraaksusid taustaks: vanainimest mõnitatakse.
Eilne Tartu Postimees kirjutas viledast Tõrvandi kortermajast, mille elanikud unistavad Kredexi remonditoetusest ja sooduslaenust, aga paha vallavalitsus ei taha laenu tagasimaksmise eest vastutada. Laenu võiks võtta ühistu, aga elanikud pole vaevunud seda looma.
Nõmme memm otsis linnaosavalitsuse küünilisuse ilmestamiseks puulõhkuja, kes küsinud riigikogu liikme palka. Tõrvandi paneelmaja vanem usub, et aastaga ühistut moodustada pole võimalik. Neetult õhuke on see riik tõesti, kui kodanikele kõike ette-taha ära ei tehta. Ei lasta rahus abitust õppida.