Eestimaalaste geeniandmete kogumine on läinud uskumatult hästi. Et selles veenduda, piisab geenivaramu koduleheküljele klikkamisest. Doonorite arv vaatab sealt suures kirjas vastu, ja see kasvab iga nädalaga.
Pärilikkusekogumise kurvad ja rõõmsad helid
31. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramuga on liitunud üle 29 500 inimese.
Teabejuht Annely Allik arutleb, et millal see oli, kui geenivaramu oma 20 000. doonori üle hõiskas.
Jaanipäeva ajal.
Ja nüüd, vaid kuus kuud hiljem, on uus 10 000 peaaegu täis. Ei ole halb. Ei ole tõepoolest halb.
Paraku on rõõm saavutatust segamini siiski ka kurbusega.
Eelseisvat, 2009. aastat silmas pidades tuleb geenivaramul hoogu maha tõmmata. 2006. aasta lõpul otsustas Eesti valitsus, et ta toetab geenivaramut aastatel 2007 kuni 2010 kokku 120 miljoni krooniga ning umbes 28 miljoni krooniga igal aastal, nüüd on lubatud 28 miljonist 13 miljonit pika kriipsuga maha tõmmatud.
Annely Allik ütleb, et Eesti Geenivaramu juhid ei langenud seda uudist kuuldes aga masendunult maha ega hakanud raiskama energiat süüdistamise või enesehaletsuse peale. Ajad on riigis sellised, nagu need just on.
Asedirektor Margus Ots võttis hoopis ette kulude aruanded ning asus koostama saneerimiskava.
Esimesena tõmbas Margus Ots kulude realt maha asedirektori ehk iseenda.
Teabejuht Annely Allik, kes nende muutustega paratamatult kohe kurssi sai, märgib, et müts maha niisuguse mehe ees. Inimlikust küljest on tema otsust isegi raske mõista.
Margus Otsa sõnad olid aga olnud, et teda ei pane muretsema mitte see, mida ta ise tegema hakkab, pigem see, et geenivaramu tegevus doonoriandmete kogumisega jätkuks.
Koondada tuli ka kolm projektijuhti, kaks monitoorijat, sekretär – kokku 11 inimest. Geenivaramu töötajaist kolmandik!
Geenivaramu juht professor Andres Metspalu on neile kõigile kinnitanud, et mitte kellelegi neist ei ole mitte midagi ette heita, nad kõik on suurepärased töötajad. Nad ongi!
«See aeg tuleb lihtsalt üle elada,» räägib Annely Allik. «Väga valusaid reageeringuid õnneks polnud. Inimesed on suutnud valusa olukorraga isegi leppida ja seda mõista.»
Teiseks. Geenivaramu kolib seni kahel korrusel paiknenud ametiruumest ühele ehk teisele korrusele kokku ja vähendab sel viisil otsustavalt rendipinda. Andres Metspalu loobub samuti oma kabinetist ja kolib töölauaga üles laborikompleksi.
Esimesele korrusele jääb esialgu kaks andmekogumise kabinetti. Teine kolib edaspidi Maarjamõisa polikliinikusse, Puusepa 1a majja.
Kolmandaks. Eesti Geenivaramu töötajad loobuvad ametiautodest. Neli on üle antud ülikooli teistele allüksustele ja uue aasta algul antakse ära veel kaks.
Tuleval aastal jääb geenivaramu töötajate kasutusse kaks (!) ametiautot. Projektijuhtidel, kelle töö seisneb Eesti kabinettide töö korraldamises ja inimeste koolitamises, tuleb edaspidi oma üleriigilisi sõite arvestada mitte päevade, vaid tundide kaupa.
Annely Allik rõõmustab: «Aga suur rõõm on see, et me jõudsime vahepealse aja ja rahaga väga suure töö ära teha. Geeniandmete kogumise võrgustik on Eestis loodud, üle kuuesaja perearsti välja koolitatud – neist tegeleb andmete kogumisega aktiivselt paarsada. Üheksas Eesti linnas tegutseb kokku 14 andmekogumise kabinetti.»
Teabejuht ütleb võrdluseks, et muidugi – saneerimiskava oleks võinud ju ka teisiti teha. Panna näiteks kinni väiksemate kohtade kabinetid, juhtkonda ja administratsiooni mitte puutuda ning tegutseda vaid suurtes linnades – Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
«Mul on väga hea meel, et see otsus sai vastu võetud mitte sedapidi, vaid just õigetpidi,» rõhutab Annely Allik. «Ja samas olukorras, kus riik ei leia lisaraha isegi mitte kiirabile, on see saadav 15 miljonit siiski suur asi – me saame säilitada üle-eestilise andmekogumise!»
Rõõmustamisväärset on veel. See, et perearstid on mõistnud andmekogumise tähtsust ja nad on nõus seda tööd edasi tegema missioonitunnet appi võttes.
«Nad on leidnud, et hoolimata ajast, mis geenidoonorite küsitlemine ja ankeetide vormistamine neilt võtab, saavad nad nüüd oma patsientide kohta palju lisainfot,» selgitab Annely Allik.
Edasi. Eesti Geenivaramu rahvusvaheline maine on kõrge. Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu on nõutud partner kümmekonnale teadusprojektile mitmel pool maailmas. See aga tähendab, et teadustööks raha tuleb.
Andres Metspalu kinnitab, et 30 000 doonori DNA on arvestatav pank juba seetõttu, et siinse geenivaramu DNA-l on küljes avar taustainfo, lehekülgede kaupa geenidoonorite tervise- ja sugupuuandmeid.
Maailmas olevat küll ja küll ka niisuguseid panku, kus säilitatakse vaid koeproove.
Teadlaste huvi silmas pidades on need suhteliselt mõttetud pangad, sest seoseid haiguste ja pärilikkuse või tervisekäitumise vahel pole võimalik leida.
Selle aastalõpuloo kokkuvõttev rõõm on niisiis see, et Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu andmekogumine ei jää kärbitud eelarve tõttu seisma. Ning et Eesti inimesed hakkavad aina parema meelega geenidoonoriks.
«Me ilmselt ei saa 2010. aastaks 100 000 geenidoonorit veel kätte, nagu algul lootsime. Aga me ei tagane eesmärgist, see lihtsalt nihkub ajas edasi,» sõnab Annely Allik lõpuks.
-------------------------------------------------
Tsaariaegsed geenid
Põltsamaal elab 101-aastane geenidoonor Linda Jaanre, kes on Eesti Geenivaramu pea 30 000 doonori hulgas vanim.
Koos oma lähedaste abiga täitis ta selle aasta kevadel ära mahuka sugupuu- ja terviseandmete vihiku ning loovutas 50 milliliitrit verd.
Andmed saatis geenivaramule Põltsamaa perearst Riho Pettai, kes on üks tublimaid geeniandmete kogujaid perearste Eestis.
Linda Jaanre vanemad on pärit Kolga-Jaani lähedalt, ta isa on sündinud 1869. ja ema 1880. aastal. Linda Jaanrel on kaks tütart, kellest üks on samuti geenidoonor. Geenidoonor on ka üks ta lapselastest.
«Hea tervis ja pikk eluiga näib meie peres liikuvat naisliini pidi,» ütleb 67-aastane kooliõpetaja ametit pidav tütar Virge Jaanre.
Geenidoonor Linda Jaanre saab 12. jaanuaril 102-aastaseks. (TPM)