Loo hakatuseks tahangi küsida, kellele ja milleks on Tartu kesklinn, Tartu keskus ja Tartu linn? Küsimus ei ole irooniline, vaid seotud Tartu üldplaneeringuga ning edaspidiste aruteludega selle üle.
Talvo Pabut: kus on Tartu keskus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dostojevski sentimentaalse romaani «Valged ööd» 26-aastane peategelane kondab aastaid mööda Peterburi, armumata ühessegi naisesse, küll aga erinevatesse inimtüüpidesse, eelkõige majadesse. Ühel päeval värvitakse tema suurim armastus, roosa maja, kollaseks ning tal pole enam jõudu, et vaadata maja, kelle süütus oli vahetatud taevapoegade riigi värvi vastu.
Milles asi? Maja ju ei muutunud! Muutus värv. Muutus nägemus.
Pragmaatik ütleb poeetiliselt, et linna planeeritakse nagu last. Tühjale kohale. Olemasolevat last enam planeerida ei saa, teda saab ainult ümber kujundada oma ettekujutuse järgi. Aga kas ikka saab? Ja kui saab, siis mida?
Iga inimene soovib ümberkujundusi endast lähtuvalt. Kes tahab kesklinna jalakäijatele, kes läbimõeldud Meltsiveski piirkonda, kes promenaade Emajõe kallastel, kes soovib lihtsalt Emajõge näha. Kõik vaated on õiged, pilu teiste kujutlusse ikka leiab.
Linnasüda ja kesklinn
Tehkem enesele selgeks, et kesklinn koos Raekoja platsi ja mõttelise vanalinnaga ei ole ammu enam koht, kuhu koonduks keskus. Kui poleks ülikooli peahoonet, Abakhani riidepoodi ning paari pudukauplust, virelevaid restorane ja viimaks hääl järjel mänguasjamuuseumi elik Lutsu teatrimaja, siis poleks tartlastest kellelgi kaugemale Laia tänava poole jalgsi asja.
Jaani kirik ja spordimuuseum jäävad juba raekoja ja ülikooli mõjusfäärist välja. Athena keskus oma Sadamateatri-laadse mitmefunktsioonilise kontseptsiooniga on samaväärne proteesiga tervete hammaste vahel. Ja kui ülikool kolib lõplikult ära meie mõistes kesklinnast ülikoolilinnakusse, kus on siis kesklinn?
Linnasüda on iseasi. Laskem linnasüdames olla laatadel, kontsertidel, messidel või mis tahes muudel üritustel, mis südame vereringe küll käima tõmbavad, ent mis linna veel ei tapa. Aga kesklinn on pigem uus kaubamaja, vana kaubamaja ja jupike Küüni tänavat, kus tartlane saab hängida. Täis ehitatud Plasku-Tasku-Dorpati õnnetu kompleks on paraku iseennast ära söönud, nii et seal ei oska keegi orienteeruda.
Selline vinjett oleks vastus küsimusele, kus on tartlaste kesklinn. Tartust väljaspool elavatele eestimaalastele on Tartu keskus ehk kesklinn pigem Lõunakeskuse-linn, nagu Tallinna keskus on Tallinna-kaubamaja-linn koos Solarise kompleksiga, aga mitte vanalinn või raeplats, mis on õigusega laadaplats nagu Tartuski.
Lõunakeskuses on liuväli ja oi kui palju võimalusi tundide viisi ringi hulkuda, teadmata, kus sa seal õieti oled. See-eest teab iga Tartu-väline sõidukijuht, et üle jõe, sõltumata sellest, kustpoolt tullakse, saab üle Võidu silla, sest sinna viivad kokku kõik suuremad magistraalid.
Ülejäänud sillad jäävad enamasti tartlaste ja Tartu lähimaakondade inimeste päralt ning Sõpruse sild on annelinlaste tarvis.
Enamasti ei väljuta seda silda pidi oma kodulinnaosast, vaid see on otsemaks saabumiseks Tallinna, Viljandi, Valga ja Võru kandist, sest laialt teelt Karlova kitsukesse labürinti uitama minna pole ju mõtet, kui kodulinnaosaski on keeruline orienteeruda.
Vabadussild on puhtalt tartlaste sild. Kuidas saada sinna Laialt tänavalt, teavad vähesed võõrad, ning kuhu minna Narva mäe poolt tulles, teatakse veel vähem. Parem siis juba Kroonuaia – sealtkaudu tuleb küll pisut ringi sõita, aga jõuab ikkagi teada-tuntud Tallinna poole väljasõidu kaudu Tartu keskusesse – Lõunakeskusesse.
Kasvab nagu laps
Seega on esimesed vastused käes. Tartu kesklinn asub uues kaubamajas ja on mõeldud tartlastele. Tartu keskus asub Lõunakeskuses ja on mõeldud kõigile eestlastele.
Aga raekoda ja ülikool? Kellele siis need kuuluvad? Turistidele loomulikult. Ja Tartu süda ehk südalinn jääb tuksuma pikaks ajaks neile, kes võib-olla enam kunagi Tartusse ega Eestissegi ei satu, samuti jäävad laadad ja tudengid ja jõululodjad ja … Siinkohal võiks öelda nagu abtiss «Viimses reliikvias» Agnesele: «Jätkake nüüd ise, mina enam ei jõua.»
Milles on loo moraal? Iga linn kasvab nagu laps. Uued aastad, uued mured. Kui muredele leevendust ei leita, jääb laps kängu. Puuduks veel, et paneks kasvavale tütarlapsele pikema kaela kasvatamiseks bantude eeskujul igal aastal ühe kaelarõnga juurde, ja kui ükskord võrud eemaldada, kukub kael kokku.
Kui kujund pole ikka selge, siis «igal aastal uued mured» tähendab seda, et linna tuleb planeerida igal aastal. Ka sildu, ja nihutada neid enne paberi peal kas või üheksa korda, et siis ükskord lõigata õigesti ja õigesse kohta, aga mitte ennustada lapse tulevikku klaaskera pealt.
Küsimus on selles, kas Tartu on heade mõtete linn, ja kui on, kas siis ka heade tegude linn. Muidu on ta ikka linn mis linn.
Samal teemal: Tartu kesklinn, TPM 24.10, 25.10 ja 11.11.