Viiendat aastat korraldatakse Tartus rahvusköökide päevi, mis toovad mitmete restoranide menüüsse värskendavat vaheldust ja sunnivad ka kokki uudse pilguga oma igapäevaseid toimetusi vaatama.
Lugeja kiri: kokad jäid kööki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende veel novembri lõpuni kestvate päevade tippsündmus on rahvustoitude gala, kus Tartu sõpruslinnade kokkade loomingust on kokku seatud kuuekäiguline õhtusöök kahesaja viiekümnele inimesele. Tänavu oli see möödunud laupäeval Dorpati konverentsikeskuses.
Võib arvata, milline pinge on see kõigile neile, kellest sõltub, et road valmiksid õigel ajal, et nad jõuaksid kiiresti ja jahtumata lauda, et kõik kulgeks ladusalt.
Tavakohaselt esitlevad kohaletulnuile oma restorani loomingut peakokad, aga mida suudaks üks inimene, kui tal poleks köögis mitutkümmet käepikendust ehk kokki, kes on need road valmis teinud.
Minu käepikendus on minu meeskond, aga kokku oli galaõhtul väljas peale peakokkade kakskümmend kokka ja kolmkümmend ettekandjat. Ettekandjad tulid mitu korda õhtuliste ette, kuid kokad olid ja jäid tagaruumidesse, nende hulgas ka abiks tulnud kutsehariduskeskuse noored õpetajad.
Dorpati restoran pidi seekord valmistama pearoa veiselihast, mädarõikaga maitsestatud kartulipudrust, röstitud aedviljadest ning veel mitmest komponendist – kümme kätepaari oli abis seda valmistamas, ja nii oli ka kõikide teiste toitude puhul.
Tänan südamest kõiki kokki, kellele pidulik õhtusöök oli vabast ajast ette võetud kibe tööpäev ja just tänu neile said galaõhtul särada peakokad.