Tartu vangla pääslasse sisenev soliidses eas naine teab täpselt, mida tahab: pehmet autot. Lahkub ta kolme suure padja-kaisuloomaga – roti, koera ja konnaga –, kuid lubab varsti helistada ja uurida, kas ka tema põhisoov täidetakse.
Vanglapoest saab kiikmotikaid
10. november 2011, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma tahan kindlasti just pehmet autot. Kas te nädalaga saate valmis? Mul on seda katsikukingiks vaja, aga ma sõidan nädala pärast ära Virumaale.»
Kolm pehmet ja nunnu-näolist kaisulooma, mis sirutuvad jalakesi laiali ajades padjaks, kui tõmmata valla nende kõhualune takjapael, lähevad prouale maksma pisut üle 30 euro. Internetipoodidest saaks sama rahaga ühe sellise kaisuka.
Enne krabiseva üleandmist proovib ostja siiski veel õnne ja uurib, kas nii suure ostu pealt ikka soodustust ka saab. Müüja raputab kahetsevalt pead, kauplemisvolitusi talle vangla finants- ja majandusosakonnast antud pole.
Tartu vangla enam kui 900 kinnipeetava hulgas on praegu 11 sellist, kellel on privileeg teha käsitööd ning saada selle eest ka väikest tasu. Tartu vangla direktori Kalev Ilvese sõnul laenati idee Soome ja Rootsi vanglaist, Tartus hakkasid esimesed vangid meisterdama 2010. aasta kevadel.
Tööharjumuse kujundamine
Tartu vangidele makstakse käsitööesemete valmistamise eest raskusastme järgi viies kategoorias. Kõige keerulisema ja aeganõudvama toote pealt saab 20 eurot, kõige lihtsama eest 1,20 eurot.
Näiteks 12,33 euroga müüdav padi-kaisuloom toob vangi taskusse kaks eurot. Ligi 70-eurose kiikmootorratta eest saab tegija pärast mahamüümist 20 eurot, 47,64 eurot maksva vitraaži eest samuti 20 eurot.
Suurem osa müügitulust läheb uute käsitööesemete materjali hankimiseks.
Tartu vangla direktor Kalev Ilves ütleb, et patjade, käpiknukkude, mänguautode, küünlajalgade, tuhatooside, juukseklambrite, vitraažide, maalide ja kõiksugu muu käsitöö eesmärk pole loomulikult ei vangi rikastada ega vanglale kassat teha.
«Eesmärk on kujundada kinnipeetavate tööharjumust ja muuta nende hoiakuid,» kinnitab Ilves. «Paljud siia toodud polegi kunagi varem õieti töötanud.»
Vangistusseadus paneb töökohustuse igale kinnipeetavale, välja arvatud näiteks pensioniealised ning nõrga tervisega vangid. Aasta jooksul peab iga vang töötama 0,1-kohalise koormusega vähemalt kolm kuud.
See, millist tööd vang teha saab, määratakse personaalse riskihindamisega. See peab silmas vangi karistuse raskust, varasemat haridust, õppimisvalmidust ning loomulikult vanglakorrast kinnipidamist. Käsitöö puhul pole viimasejärguline ka loomingulisus.
Väljateenitud privileeg aktsiaseltsi Eesti Vanglatööstus palgalisena saunaahje, kaminaid, grille ja muud tööstuslikku valmistada on Tartus 27 vangil. Veel 25 käivad päeviti ilma järelevalveta tööl väljaspool vanglat.
Tartu vangla finants- ja majandusosakonna spetsialist-laojuhataja Eerika Luukas räägib, et ideed, mida vangid võiksid käsitööna valmistada ja müügiks pakkuda, tulevad raamatuist, ajakirjadest, aga ka vangidelt endilt.
Hinnad kõiguvad
Teostusele eelneb kalkulatsioon, kas ja kuidas on üldse võimalik hankida materjali ning kas see võib osutuda üle mõistuse kalliks. Lõiked-joonised teevad vangid enamasti ise. Kuna materjale ei õnnestu hankida iga kord sama hinnaga, võib üks ja sama ese vangla pääsla poekeses saada ka erineva hinnalipiku.
Üheteistkümnest vangist-käsitöölisest neli on õppinud vanglas ümber käima puidutööpingiga, kaks õppinud vangla pesumajas selgeks õmblemise ning mõned läbinud klaasitöökursuse. Üks vang oli õppinud puidutööd juba vabaduses, joonistele-lõigetele spetsialiseerunud kinnipeetav jõudis trellide taha insenerina.