Tartu Ülikooli psühholoogiainstituudi magistrant Maie Talts otsib langevarjurite DNA-analüüsidest geenikombinatsioone, mis selgitaksid nende himu sukelduda maa poole lennukeist, mastidest, sildadelt ja kaljudelt.
Magistrant hakkas otsima riskijanu määravaid geene
10. november 2011, 08:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taltsi magistritöö, mis peaks saama kaante vahele tuleva aasta teises pooles, tõukus Tartu Ülikooli psühholoogide ja Eesti Geenivaramu teadlaste rahvusvahelisest uuringust, milles vaadeldi ligi 8000 eurooplase geeniandmeid ning võrreldi neid uuringus osalenute isikuomaduste testi andmetega.
Doonorite ligi 300 000 üksiku nukleotiidijärjestuse muutust jälgides ilmnes elamusjanuga seostatava geeni CTNNA2 kindel variant. Selle geeni kandjad on enda kinnitusel valmis riskima ja end ohtu seadma lihtsalt lõbu pärast.
Vihje mitmelt rahvalt
CTNNA2-geeni kandjad osutusid näiteks tõenäolisteks suitsetajateks ja muude mõnuainete proovijateks, hasartmängudele ja hoolimatule autojuhtimisele kaldujaiks, juhuvahekordadesse sattujaiks ning eredate värvide ja rahvarohkete paikade armastajaiks.
Juhuslikkuse vähendamiseks kaasati rahvusvahelisse uuringusse peale eestlaste hollandlasi, ameeriklasi, austraallasi, soomlasi ja itaallasi. 240 küsimusest koosnenud isiksustestis otsisid teadlased vastust inimeste neurootilisuse, ekstravertsuse, sotsiaalsuse, meelekindluse ning avatuse kohta.
Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik rääkis, et varasematest teadustöödest on teada selged kandidaatgeenid näiteks ekstravertsusele ehk välismaailmale suunatusele ja neurootilisusele.
«Lootsime leida aju virgatsainete dopamiini või serotoniiniga seotud geene, aga seda kahjuks ei juhtunud,» tunnistas Allik. «Välja tulid need geenid, mida me ei oodanud.»
Maie Talts on saanud Tartu Ülikoolist kaks diplomit, juristi ja psühholoogi oma. Psühholoogia bakalaureusetöös uuris ta rahvuslikke stereotüüpe ning pakkus juba siis oma juhendajale Anu Realole idee kasutada mõnes järgmises teadustöös langevarjureid.
Nimelt on Talts ise olnud üle kümne aasta kirglik parašütist. Ta on teinud kaugelt üle tuhande langevarjuhüppe, sealhulgas kõrghoonetest, sildadelt, kaljudelt ning antennide otsast.
Praeguseks on Talts jõudnud koguda ligi 50 langevarjuri süljeproovid, kokku loodab ta neid geenivaramule analüüsimiseks üle anda 300. Uuringule kvalifitseeruvad inimesed, kes on teinud vähemalt ühe iseseisva langevarjuhüppe.
«Püüame selgitada, kas arvatavad seosed isiksuse ja geenide vahel on ikkagi olemas ning kas need väljenduvad selgelt,» kõneles Talts. «Ei ole välistatud, et meie senine info on müra, valehäire,» sekundeeris Jüri Allik.
Võimalus laieneda
Maie Talts nentis, et seikluskire ja geenide seoste otsimist võib jätkata tulevikus näiteks surfarite, sukeldujate või mõne teise ekstreemspordiala harrastajate abiga.
Taltsi magistritööd «Elamustejanu ja riskeeriv käitumine Eesti langevarjurite valimil: seosed isiksuse ja geenidega» juhendab TÜ psühholoogiainstituudi vanemteadur Anu Realo. Töösse on kaasatud veel professor Jüri Allik, kliinilise psühholoogia doktorant Liisi Kööts ning Eesti Geenivaramu spetsialist ja biotehnoloogia doktorant Tõnu Esko.