Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ott Toomet: miljöömaks tuleks kompenseerida

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ott Toomet. | FOTO: .

Kui avalikkus peab oluliseks hoonete muinsuskaitselist väärtust, tuleks nende restaureerimist suures osas toetada. Tülid muinsuskaitse ja kinnisvaraarendajate vahel, nagu näiteks Lina tänava haiglakompleksi probleemid, tulenevad kahest lihtsast põhjusest.

Esiteks ei pruugi avalikkuse soositud vana säilitamine haakuda omanike sooviga teenida kasumit või lihtsalt mõnusasti elada. Teiseks on miljöötundlik renoveerimine sageli märkimisväärselt kallim.

Konflikti tuumaks on omakorda asjaolu, et kinnisvaraarendaja otsused mõjutavad mitte ainult teda (ja tema kundet), vaid ka teisi linlasi, kuid oma rahakoti kõrval on linlased arendajale teisejärgulised.

Paraku kehtib ka vastupidine: arendaja rahakott on linlastele elukeskkonna kõrval teisejärguline. Me näeksime hää meelega, et omanik restaureerib hoone oma kulul linnakeskkonda (seega meile) kõige sobivamal viisil. Just nimelt – oma kulul.

Avalikkuse toetus (näiteks Tartu linna restaureerimistoetus) on tüüpiliste ehitusmaksumuste kõrval imeväike. Sisuliselt me tahame, et omanikud teeksid meie tarvis linna korda, ja just niisugusesse korda, nagu meie õigeks peame.

Kuna «meie», s.t avalikkus, oleme enamus, siis peabki meie arusaam pääle jääma. Kuid see ei tähenda, et omanik peaks üksinda kogu kulu kandma.

Ideaalis paneb avalikkus ise raha kokku (näiteks maksudena) ja hüvitab sellest omanikule kulude vahe.

Kui me jätame kogu restaureerimisega seonduva lisakulu omanike kanda, siis muudame ajaloolistes hoonetes ja ajaloolistes piirkondades tegutsemise neile kulukamaks. Sisuliselt kehtestame ajalooliste piirkondade kinnisvaraomanikele lisamaksu.

Kuna teistes piirkondades niisugust lisakulu pole, lahkub osa arendust uuematesse linnaosadesse.

Selle lisamaksu kompenseerimiseks olekski vaja võrreldava suurusega restaureerimistoetust. See jaotaks (osa) «miljöö­maksu(st)» omanike õlult avalikkuse õlule ja suurendaks huvi keskkonnateadliku arenduse vastu.

Paljud omanikud on ka ise huvitatud ajalooliste hoonete restaureerimisest. Seda siis, kui on piisavalt palju kundesid, kes niisugust keskkonda hindavad, ja seda mitte ainult jalutuskäigul imetledes, vaid majja korteri ostes või ruume rentides. Suur hulk lagunevaid vanu hooneid aga annab mõista, et niisuguseid maksujõulisi omanikke pole küllalt.

Muinsuskaitsenõuded on põhimõtteliselt maks muinsuskaitsealuste objektide omanikele. Ajaloolise linna kordategemise huvides tuleks seda maksu osaliselt kompenseerida vastavate toetustega.

Tagasi üles