Alatskivi perearst Liia Korjus saab telefonile vastata hilisel pärastlõunal, öeldes, et teeb parasjagu koduvisiite. Ühe patsiendi juurest just tuli ja teise juurde läheb.
Perearstid vaatavad Tartuski Soome poole
29. oktoober 2011, 09:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Need on mul täna erakorralised kutsed,» selgitab ta. «Meil on siin ju vanemaid patsiente ja voodihaigeid inimesi.»
Tööpäev algab hommikul kell üheksa ja kestab ikka õhtul poole seitsmeni välja. Sest maal tuleb perearstil teha ka erakorralist ja sotsiaaltööd.
«Siin tuleb inimene arsti juurde ikka viimasel minutil,» räägib Korjus. «Ning nii palju ma oma haigeid juba tunnen, et kui tema tuleb, siis on tal tõsi taga. Ta tuleb vastu võtta, mis sest, et etteregistreeritud aegadega vastuvõtt lõpeb plaani järgi kell 13.»
Liia Korjus on Alatskivil perearstina töötanud 15 aastat. Millal ta viimati puhkas?
Korjus jääb mitmeks hetkeks mõttesse, enne kui vastab. «Ma arvan, et ehk seitse aastat tagasi,» ütleb ta. Lisab siis, et tänavu suvel oli tema kõrval kuuenda kursuse arstitudeng, kes tegi abiarstitööd. Siis sai ka kaks päeva puhata. «Ei, tegelikult ikka ühe päeva võtsin...» ütleb ta vaikselt.
Miks ei ole perearst Liia Korjus siis juba läinud Soome, kuhu paljud lähevad?
«Järelikult me armastame oma tööd ja patsiente, järelikult on see töö meile huvitav, kuigi see on kindlasti äärmiselt raske töö,» vastab Alatskivi perearst meievormis nii enda kui ilmselt paljude teiste endasuguste eest, kes veel Eestis alles.
Hetke pärast tunnistab aga temagi, et tegelikult on see äramineku mõte talle pähe tulnud küll. Nad on seda terve perega kaalunud.
«Aga siis pead võitu saama sellest,» sõnab Liia Korjus. «Need inimesed on siin sulle nii omaseks saanud ja sa tahad oma patsientidega koos olla. Kuigi alatasa tekib küsimus, kuidas sa kõike jõuad.»
Kõik tahaksid minna
Kas tõesti kõik perearstid kipuvad Soome? Kas see on ilmne liialdus või päriselu? Kui see on päriselu, siis kas see kehtib nii Tartus kui Tartumaal ühtemoodi ning mida kõnelevad need arvud terve Eesti kohta? Tõele jälilesaamine ei ole sugugi kerge.
Alustada tuleb sellest, et iga arst, kes tahab minna teise riiki tööle, peab esitama terviseametile taotluse, et saada sealt tõend ehk sertifikaat, kus on kirjas taotleja kvalifikatsioon ja töökogemus.
Sertifikaat kehtib kolm kuud ja tuleb esitada pädevale asutusele riigis, kus tahetakse tööle hakata.
Viimasel viiel aastal, 2005. aasta algusest 2010. aasta lõpuni on niisuguse sertifikaadi välja võtnud 17 Tartu ja kaks Tartumaa perearsti.
On seda vähe või palju?
Tallinnas näiteks on samal ajavahemikul sertifikaadi välja võtnud 32 ja Harjumaal üheksa perearsti. Arvud näivad tugevalt Põhja-Eesti poole kaldu, kuid muudavad iseloomu, kui hakata neid võrdlema perearstipraksiste arvuga Tallinnas ja Tartus.
Tallinnas on praksiseid 261, Tartus 61 – niisiis Tallinnas on neid üle nelja korra rohkem kui Tartus.
Harjumaal on perearstipraksiseid 72, Tartumaal 30, seega on Harjumaal neid üle kahe korra rohkem kui Tartumaal.
Kui võrrelda välismaale minna ihanud arstide ja perearstipraksiste suhtarvu, siis selgub, nagu vaataksid Tartu perearstid välismaa poole isegi kaks korda sagedamini kui Tallinnas.
Ja kui uurida terviseametist, kui palju on Eestis viimasel viiel aastal olnud neid perearste, kes välismaale tööleminekuks sertifikaate on nõutanud, selgub, et 69. Sellest 69st on 60 Tartu ja Tartumaa ning Tallinna ja Harjumaa perearstid ning see tähendab, et lõviosa kõikidest perearstidest, kes viimasel viiel aastal on soovinud välismaale tööle minna, ongi Tallinna ja Tartu perearstid.
Tegelik elu on kõnekam. Terviseameti registrite ja tegevuslubade büroo juhataja Evi Lindmäe selgitusel ei ole väljavõetud tõendite arv kaugeltki kindel tunnistus selle kohta, et need arstid tõepoolest Eestist lahkusid ja mujal tööle asusid.
Näiteks on olnud sertifikaadi välja võtnute hulgas kuus perearsti, kes on küsinud sertifikaati rohkem kui kord. On neidki, kes suudavad jagada end nii välismaa kui kodu vahel, palgates Eesti praksise pidamisel appi abiarste.
On ka selliseid perearste, kel enne välismaale minekut Eestis oma patsientide nimistut ei olegi. Keegi ei tea täpselt, mida niisugusest arvuesitusest tegelikult arvata.
Perearstide tööd korraldab kohalik omavalitsus. Linn või maakond on see, kes planeerib nimistute avamist ja kuulutab välja perearsti leidmise konkursse.
Ametitruud arstid
Tartu maavalitsuse tervishoiuspetsialist Aime Koger ütleb, et Tartumaal on perearstid äärmiselt koha- ja ametitruud. Terviseameti statistikagi kinnitab, et Tartu maakonna perearstide seast on viimasel viiel aastal välismaal tööleasumiseks vajalikku sertifikaati küsitud kahel korral.
Mis maakonnas töötavate perearstide liikumise põhjustesse veel puutub, siis kahel korral on maakonnas praksist pidanud perearstid kolinud Tallinna, ühe nimistu arst on surnud ning ühe nimistu perearst tõsiselt haigestunud. Nende asemele on tulnud tööle võtta uus arst. «Kindlasti on meie suured «imetegijad» kõik äärealadel töötavad tohtrid, näiteks Võnnu arst Heima Aduson ja Alatskivi perearst Liia Korjus,» sõnab ta lõpuks.
Tartu tervishoiuosakonna juhataja Sirje Kree sõnul oli 2005. aastal linnas 58 nimistut, kuid nüüd on neid 61. «Planeerime järgmisel aastal avada veel ühe või kaks nimistut – sellega saame vähendada keskmist patsientide arvu ühes nimistus ja parandada perearstiabi kvaliteeti,» raporteerib ta.
Küsimust, mis põhjustel Tartu perearstid mujale liiguvad ja kas nad ka Soome liiguvad, Kree ei kommenteeri. Ta ütleb, et need põhjused, miks kuhugi minnakse, on alati väga isiklikud, mida üldistada ei tohi.
Parema homse ootus
Tartu perearsti Hiie Karelsoni juurest lahkus aasta eest Soome tema abiarst. «Ta läks koos perega, sai kolmeaastase töölepingu. Firma otsis neile elamise ja aitas neil sisse elada, ta on väga-väga rahul,» ütleb Karelson.
Karelson lisab, et Eestis on arvatavasti iga arst kaalunud võõrsile minemist, on temagi.
«Isegi mitte palganumber ei ole see, mis niisugused mõtted pähe toob, vaid see, et saada endale piiritletud tööaeg ja inimlikud töötingimused. Ma mõistan Soome minejaid täielikult,» märgib ta ja loetleb Tartu kolleege, kes on juba läinud Soome või käivad seal tööl aeg-ajalt. «Küsimus on, mis saab viimaseks piisaks karikas.»
Karelsoni sõnul on juba aastaid räägitud sellest, et perearstid ei saa puhata. Asendajaid leida on keeruline. Nüüd tahab sotsiaalministeerium hakata palkama asendusarste ja -õdesid, kes oleksid valmis tegema vähemalt kahenädalaste tsüklite kaupa asendusi erinevates perearstipraksistes ning kellele riik tagab ka igakuise valmisolekutasu, mis on arvestatav palgalisa.
«Ma loodan, et see ehk muudab perearstide elu paremaks,» sõnab ta.
Karelson rõhutab, et perearsti töö Eestis ja Soomes on tegelikult kaks ise asja ja neid ei tohiks päriselt üks ühele võrrelda. «Eestis oleme praksise juhtijad ja ettevõtjad. Soomes on süsteem teine – seal teeksime ainult arstitööd.»
Välismaale minna soovinud perearstid
• Tartust ja Tartumaalt ning Tallinnast ja Harjumaalt on välismaale töölemineku tõendi aastail 2005–2010 välja küsinud kokku 60 perearsti.
17 Tartust
2 Tartumaalt
32 Tallinnast
9 Harjumaalt
• Tervest Eestist on samal ajal tõendi küsinud 69 perearsti.
Allikas: terviseamet