Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Tarvi Sits: kas ja kui palju võib ametnik mõelda?

Tartu Postimehes on viimasel ajal tänuväärselt sageli kajastatud muinsuskaitse temaatikat. 19. oktoobril ilmunud artiklis «Muinsuskaitse nõuded ajavad Raatuses pilli lõhki» räägiti vajadusest koostada planeeringutele eelnevalt muinsuskaitse eritingimused*.

Lugedes jäi mulje, et teemat ei mõista ka iga päev muinsuskaitsega kokku puutuvad ametnikud, kes enesekriitiliselt arvustasid enda osalusel tehtud otsust.

Üritan vastata loos õhku jäänud kolmele küsimusele: miks selline nõue, mitu tähemärki peaks eritingimused sisaldama ja kes määrab eritingimuste hinna?

Arvestada seoseid

Aastaid on Eestis olnud tõsiseks probleemiks uute hoonete rajamine vahetult ajaloolis(t)e hoone(te) lähedusse, mis on andnud väga eripalgelisi tulemusi. Muinsuskaitseameti hinnangul on üks probleemi algeid olnud planeeringute kvaliteet, eriti planeeringu algjärgu kohustuslik osa – koha analüüs (mis oli, mis on ja kuidas see, mida tahetakse muuta või rajada, mõjutab olemasolevat keskkonda).

Pahatihti ei tajuta aga olemasolevat konteksti ning linnaruumi kujunemislugu jäetakse sootuks tähelepanuta. Ei pea ehitama vanade hoonete koopiaid, kuid uus hoone peab arvestama konteksti.

Muinsuskaitsjaid tegi see tendents murelikuks ja sellele juhiti ka tähelepanu ning osa omavalitsusi nõudis ajaloolisi hoonestusalasid käsitlevatele planeeringutele eritingimusi (minu teada ka Tartu, meenub näiteks Supilinna teemaplaneering).

Sellistel juhtudel kasutati planeeringute eritingimuste juhendina enamasti hoone restaureerimise eritingimusi käsitlevat määrust. Piltlikult öeldes kohandati tervisekontrolliks hambaravi metoodikat. Kattuvusi oli, kuid vähe.

Muinsuskaitse eritingimusi nii hoonete restaureerimisel kui ka planeeringute puhul tuleb võtta juhendmaterjalina, mida kasutatakse planeerimise või projekteerimise analüüsi staadiumis.

Konstrueerime erinevate andmete põhjal oletatava olukorra, et riigikohus soovib jätkuvalt ehitada uut hoonet. Selle kohaks valitakse ala, kuhu kunagi sooviti ehitada Eesti Rahva Muuseumi hoone. Tellitakse planeering.

Oletame, et plaanitakse kahe-kolme korrusega puitelamute tagahoovi ehitada nelja kuni viie maapealse korrusega betoonist hoone, millele on muinsuskaitsjate rõõmuks ette nähtud ka mõned korintose sambad.

Sellisel juhul on planeeringule kulutatud raha tuulde visatud, sest kinnistu jääb vahetult muinsuskaitse all olevate puitelamute lähedale (mälestise kaitsevööndisse) ja muinsuskaitseamet planeeringut ei kooskõlasta.

Juriidilise põhjenduse leiab muinsuskaitseseadusest või määrustest, kuid sisuline põhjus on see, et ei ole analüüsitud minevikku ja olevikku, tajumata on jäänud kontekst ning tulevik võib osutuda ennustamatuks.

Kaalutlemisõigus

Et minimeerida tulevikus selliseid olukordi, kinnitati sel aastal eraldi määrus planeeringutele koostatavate muinsuskaitse eritingimuste nõuete kohta. Määrusega sätestatakse vajalikud analüüsid, kui on tegemist muinsuskaitse all olevate hoonete, muinsuskaitsealade või nende kaitsevöönditega.

Eritingimustega nähakse ette hoone maksimaalne suurus, krundi täisehitusprotsent, võidakse anda soovitusi katusekuju, välisviimistluse materjalide ja piirete suhtes, samuti antakse üldhinnang, kas kavandatav muudatus on üldse kõnealusesse kohta sobiv.

Igat muinsuskaitse all olevat objekti vaadeldakse konkreetses kontekstis. Näiteks restaureerimise puhul on selge, et mõisa abihoone avariilise katuse parandamine või Jaani kiriku restaureerimine on erinevad tööd ja tingimuste seadmine nõuab ametnikult kaasamõtlemist, mitte kõigi seadusepunktide automaatset edastamist.

Sama on ka planeeringute eritingimustega. Raatuse 55 kaitsevööndi eritingimuste puhul tulekski läheneda nagu avariilise katuse parandamisele – lühike olukorra analüüs, hoone maht ja kõrgus.

See ongi kaalutlemisõigus ja eesmärgistatud tegevus ning vastav lisaselgitus oleks pidanud Tartu linnavalitsuse muinsuskaitse komisjoni otsust täiendama. Eritingimuste maht oleks olnud üks kuni kaks A4-lehekülge ja paar joonist, mis oleks juba planeeringu koostamisel niikuinii tehtud. Ka hind oleks vastav.

Samamoodi aga ei saaks läheneda, kui planeeritakse näiteks uut hoonet Tartu Ülikooli peahoone, Jaani kiriku või Alatskivi mõisa peahoone lähedusse.

Loodetavasti saame Raatuse juhtumit võtta õppetunnina. Iga uue korra kehtestamisel ilmnevad praktika käigus juhtumid, millele saab hiljem toetuda, samuti kitsaskohad, mida peaks määruses paremini lahti kirjutama või muutma.

Muuseas, planeeringute eritingimuste määrus lubab neid koostada ka omavalitsusel. Miks ei võiks lihtsamatel juhtudel seda teha ka Tartu linnavalitsus? Siis ei maksaks see tellijale midagi.

*Muinsuskaitse eritingimused – abistavad projekti või planeeringu koostajat vana hoone või hoone osade restaureerimisprojekti või planeeringu koostamisel, arvestavad mälestise eripära, määravad ära väärtused ja nende säilitamise tingimused. Eritingimused sisaldavad uuringut ja analüüsi.

Samal teemal: probleemid muinsuskaitsega, TPM 29.9, 6.10, 7.10, 10.10, 11.10, 13.10, 19.10, 20.10, 24.10.
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
ARVAMUSPLATS
Viimased uudised
Galerii
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Lühiuudised
Top lood
Top kommentaarid
Videod
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv