Kuigi ehitajad on Tartu vana vaksalihoone paraadtrepigi laiali lammutanud, käis ettevõtja Rein Kilk seal ringi heatujuliselt. Jää on liikuma hakanud, enam ei lähe siin kaua aega, kinnitas ta kesk ehitustandrit.
Tartus koidab jaamaülemale peagi taas töökoht
11. oktoober 2011, 14:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ootesaal tuleb ikka nii suur, et siin kohe annab oodata,» muheles vaksalihoone omanikfirma OÜ Elikante juht Rein Kilk raudteejaama peaukse taha jäävas vanematele tartlastele teada-tuntud ootesaalis.
Sellesse tsirkuseakrobaadile lae all turnimiseks sobiva kõrgusega saali lakke kavatseb arhitekt Aivar Roosaar riputada suure lühtri. Ruumi tulevad kassa ja infopunkt.
Kuid vana ootesaal moodustab tulevasest ootesaalist silma järgi napi kolmandiku. «Taastame tsaariaegse vaksalihoone,» selgitas Kilk. «Alguses oli raudteejaam üks suur avatud ruum, Tallinna poole jäävas otsas ootas rongi jõukas ja teisel pool vaene rahvas. Alles pärast Esimest maailmasõda hakati siia putkasid tegema ja lagesid madalamale tooma.»
Soovilugude aeg
Seega tuleb vaksalihoonesse suur avatud ruum, mida liigendavad klaasuksed. Kui peauksest sisse minna, jääb ootesaali keskmisest osast vasakule sissepääs tunnelisse. Mõni meeter sellest edasi algavad restoraniruumid, mis Vene ajal olid peauksest paremat kätt. «Ise ma siin seljankat keetma ei hakka,» ütles Kilk. «Kui keegi tahab vaksalis restorani pidada, siis palun, teeme ühe soojaga ka need ruumid valmis.»
Ta naeris, et praegu ongi soovilugude aeg. «Inimesed võivad teada anda, mis peaks nende arvates vaksalis olema,» selgitas ta. «Näiteks üks kodanik tahtis rattahoidlat. Esitage tellimused, teeme ära!» Kas või lasipuu, muheles Roosaar.
Vaksalihoone tulevase ilme kirjeldamist alustas arhitekt peatrepist, mis on praegu pudedaks muutunud aluse pärast laiali lammutatud. «Trepp tuleb nagu tsaariajal, graniitastmetega ja kolmest küljest käidav,» rääkis Roosaar.
Suured välisuksed tulevad tammepuust ja põrand kaetakse paekiviplaatidega, Tallinna-poolse otsa ilusad säilinud laekaunistused tehakse korda.
Suure lammutustöö ajal tuli sakste saalis lagedale ka palkidele tõmmatud hele tapeet. «Nii oma ajal tehtigi,» selgitas Roosaar. «Kõigepealt pandi tapeet, sest palkmaja vajus kümme aastat. Kui hoone oli paigas, alles siis krohviti seinad.»
Et vana tapeet on jupiti üsna hästi säilinud, tellitakse selle järgi piiri tagant uus seinakate. Oma kohtadele seatakse tagasi ka õhkkütterestid, kuigi keldrist köetavat õhkkütet majja enam ei tule.
Jõudsalt on edenenud ka Elikante maale jääva tunneli ehitamine, mille sissepääs-väljapääs on vaksalihoone Tallinna-poolses otsas. Ehk: praegune kole sissepääs tunnelisse on varsti ajalugu.
Jaamaülem? Miks mitte!
«Ühtegi ronimiskohta tunnelisse enam ei tule, nüüd on igal pool ühtlane langus,» rääkis Kilk uues tunnelis. «Seinad võõpame heledaks ja maha paneme paekiviplaadid.» Suurte kompsude ja lapsevankriga liikujate elu teevad seal mugavaks ise avanevad ja sulguvad klaasuksed.
Hiljemalt aasta lõpuks valmivasse tunnelisse tulevad hoiukapid ja nende lähedale poolkorrusele avalikud tualetid.
Tartu linn toetab Elikantet tunneli ehitamisel 64 000 ning ajaloolise vaksalihoone algupärasel kujul taastamisel ja sinna reisijatele 344-ruutmeetrise ootesaali tegemisel 100 000 euroga.
Et vaksalihoone on juba mitu korda «selle aasta lõpuks» valmis pidanud saama, ei kiirustanud Kilk seekord samasuguse lubaduse andmisega. «Kui kõik laabub nii hästi, nagu viimasel paaril nädalal, siis enam kaua aega ei lähe,» ütles ta.
Selle aja jooksul tuleb Kilgil ja Roosaarel veel üks asi ära otsustada: kas panna vaksalihoonesse keisrihärra pilt või ei. «Vanasti ju oli kroonu majades keisrihärra pilt,» märkis Kilk. «Aga nüüd ei tea, kuidas sellesse suhtuda.»
«No vähemalt uhke pildiraam peab ikka olema,» arvas Roosaar.
Aga jaamaülem? «See on hea mõte, muidugi tuleb jaamaülem tööle võtta,» lubas Kilk.