Üks suuremaid kavasid, mis leidis Tartu soojas ja unises suves avalikustamist, oli riigikohtu soov ehitada endale uus maja vallikraavi kaldale. Õnneks jäi see plaan katki, puumajad Juhan Liivi tänaval pääsesid taas kord kerge ehmatusega. On ju krunt kinnisvaraarendusele silma jäänud varemgi – eks pidanuks ka Eesti Rahva Muuseum ühe oma arhitektuurikonkursi tulemusena sinnasamasse uue kodu leidma.
Õnneks jäi ka too kava teostamata ning ERM on end põlistamas Raadil. Ka küll üle kivide ja kändude, aga ometi. Kuid too saaga on juba hoopis teine lugu.
Mis vägi nendel majadel siis on, et nad on võitnud nii põhja konna – sedamoodi nimetati ERMi toonast võidutööd – kui ka tagasi löönud riigi kõrgeima kohtu kulli? Muinsuskaitse põhjendused – et majad on muinsuskaitse all – on ju iseenesest õiged, aga ei ava kogu tõde. Liiati, kui seadus lausa lubab muinsusobjekte teatud tingimustel teisaldada. Palun: lõika tükkideks ja vii maja minema, ning isegi kui tükid väga väikesed teha ja laiali pilduda, ka siis ei kao teoreetiline kokkupanekuvõimalus kusagile. Aga ka see on juba hoopis teine lugu.
Kahe maja vägi
Pangem tähele, et nende hoonete väärtus ja vägi saab avalduda just nimelt sealsamas, kuhu nad on ehitatud. Need majad kõnelevad meiega just nimelt Toome nõlval, ei kusagil mujal. Nad on üks komponent selles ehitiste ketis, mis teeb Tartust Tartu – väikse, armsa ja ainulaadse puust linna – ning lisab ülikoolilinnale vajaliku annuse unisust.
Tükkideks võetuna või ka kokkupanduna mujal oleks neist muinsuskaitsealustest majadest see lumm ja vägi välja lastud. Niisamuti oleks lumm kadunud sealt hämaralt vallikraavipealselt, kui seal hiilgaks moodne klaasist-betoonist kohtumaja.
Pealegi on kõnealune vallikraavipealne Juhan Liivi tänava ääres ainus koht, kus Toome-tagune esinduslik Kastani-Veski puitrajoon suubub Toome rohelusse. Ehitati sinna piirkonda sajandi eest, kohati kallilt ja kaunilt, ning leidub seal maju, mida ka praegu kohati kaunilt ja kallilt korrastatakse. Aga seegi on hoopis teine lugu ja jäägu siin kõrvale.
Nõnda ei peakski eraldi objektidena muinsuskaitse all olema mitte need kaks maja, vaid pigem too eriline tartulik atmosfäär, mille loomises need majad on osalised. Õppigem ka igapäevaste tartlastena ise hindama neid nüansse, millest tartulikkus toitub, ehk teisisõnu seda, mille poolest tartulikkus on eriline. Tartulik tüüne rahu – ennekõike see vääriks kohta maailmapärandi nimekirjas. Oma uute kivi- ja klaaspaleedega me sinna ei küüni. Mitte kusagil mujal maailmas pole aga ülikoolilinnal sellist puithoonestuse trumpi välja käia.
Professor Hezeli kalle
Kõnealuste majade juurest ülikooli juurde minekuks tuleb läbida ju üksnes Toome. Ja nüüd märkame, et kõige otsem tee algab sealtsamast, munakivisillutisega kaetud nimetu kaldtänavakesega. Ka see tänavake on tartuliku tüünuse kaasautor.
Märkame, et ka tema sees on seesama vägi ja lumm, mis neis majadeski! Ka teda pole murdnud ei asfaldi leiutamine ega linnas nii tavalised kaevetööd. Ta seisab vaikselt ja teeb oma tööd, lastes liiklejaid läbi – isegi õiget nime pole talle jagunud. See viimane oleks aga meie võimuses, see oleks meie kohustuski, kui tahame väärtustada ehedat tartulikkust.
Ja nüüd jõuame lumma tuumani: 75 aastat tagasi nimetas Tartu linnavolikogu oma otsusega Hetseli tänava Juhan Liivi tänavaks, kuid sellele kõrvalharule nime ei pandud.
Ometi vääriks tänav nime. Ja niisamuti vääriks Tartus jäädvustamist mees, kelle järgi Liivi tänavat varem tunti – Wilhelm Friedrich Hezel. Ta kuulus taasavatud Tartu ülikooli esimeste suurimate professorite hulka Parroti, Morgensterni ja Struve kõrval, kelle kõigi mälestus on Tartus mitmeti jäädvustatud. Ta oli rahvusvahelise haardega teadlane, usuteaduskonna esimene dekaan, eksegeetika ja ida keelte professor, Akademische Musse asutajaid, peale selle tunnustatud leiutaja jne.
Tema kodu asus sealsamas Liivi tänava ääres. Mis oleks kaunim, kui nimetu tänavajupp hakkaks tema auks kandma nime Hetseli põik või veel parem, arvestades tänava järskust, Hetseli kalle? Usun, et vaprate majade ja kaldtänava vägi tuleneb professor Hezeli varjatud kohalolust. Pole võimatu, et just täpselt 200 aastat tagasi kohtusid seal Hezeli ja Baeri nurgal professor Hezel ja studiosus Baer.
Seesugusel viisil Hezeli mälestuse jäädvustamist on linnavalitsusel lihtne korraldada.
Kohus kohtumajja
Aga mida soovitada krundist ilma jäänud riigikohtule? Pätsu-aegne ülekohus – riigikohtu äraviimine Tallinna – sai heastatud 1994. aastal, kui kõrgeim kohus tühjaksjäänud sisekliinikusse kolis. Siis tundus, et sellega on riigikohtu ruumivajadus leidnud endale kauakestva leevenduse. Nüüd on selgeks saanud, et riigi strateegiline ettenägemise võime on siiski napim kui seitseteist aastat. Aga see on taas üks teine teema, leppigem, et riigikohtul on tõepoolest vaja lisaks uusi ruume.
Lahendusteid on kaks, mõlemad võimalikud. Esiteks on Tartu kesklinn vabu krunte täis – neid ei jõua kõiki üleski lugeda. Teiseks on Tartu kesklinn täis ka päris esinduslikke maju, mis on tühjaks kolitud või varsti tühjenemas ja hädas uute funktsioonide leidmisega.
Iga hoone muidugi kohtu vajadustele ei sobiks, kuid siinse loo alguse juurde tulles: kui Eesti Rahva Muuseum lõpuks Raadile liigub, jääb kasutuseta ka üks Juhan Liivi tänava äärne maja, mis pealegi ongi nimelt kohtumajaks ehitatud.