Helju Vals: hommikune tervitaja Tasku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värvide kokkumäng Emajõe ääres: maheroheline Tasku, punane Dorpati konverentsikeskus ja õrnbeež Cinamon, lisaks kogu maja ääristav sinine jõuluhärmatis. Minule on nad kõik koos ületänavanaaber, neist roheline kõige kõrgem. Taamal küünib veel kõrgemale Plasku (õieti Estiko), samuti rohekas, kuid Tasku jagab rohkem valgust.
Novembri viimasest nädalast on rohelisega midagi juhtunud. Endiselt ütleb ta helendades «Tere hommikust!», kuid nüüd ärkab ta minust hiljem, sekundi täpsusega kell kuus. Mõtlen kibedalt, kas seletuseks on veel üks säästuaja sundkäik. Ja kui palju siis tartlaste valgusmeelehea pealt kokku hoitakse?
Sellest suurest majast tegi Tartu Postimees juttu järjest kolmel novembrilõpu päeval. Ütlen pealkirjad: «Tasku tulud jäävad ootustele alla», «Kobarkino ähvardab Ekraani kustutada», «Dorpati konverentsikeskus pälvis tunnustuse».
Mul pole kavas arutleda, miks kahel läheb jõudsalt, kolmandal praegu mitte. Samuti vaatan mööda karmidest, aga õiglastest hinnangutest, näiteks et maainimesel on kimbakas moe ja vaba aja keskuse juurde pääseda. Mina tahan teiega jagada oma tähelepanekut, mis on küpsenud kolm kuud, avamisest tänaseni, ja nimelt: selle maja õhustikus on eestit.
Dorpati konverentsikeskus tunnistati Lõuna-Eesti 2008. aasta parimaks turismiobjektiks (koos Võrumaa Haanjamehe taluga) ei kuskil mujal kui konkursil «Ehe Lõuna-Eesti». Mida ilusamat tahta! Ja Cinamonis on menukamate filmide eesotsas olnud eesti enda filmid nagu «Detsembrikuumus» ja «Mina olin siin». Kolmas osapool, Tasku, tahab pikemat selgitust keele ja meele koostoimes.
Kui uus poe ja peo keskus (minu vabameelne sõnastus) avati, keerasin talle mõttes selja. Võõra vaimu sissetung! Tartu Ekspressist: «Moebrändidest hõivavad suurima pinna Re-Reservedi, New-Yorkeri, Mango, Mexxi, Espriti ja Rademari uue kontseptsiooniga O-Zone’i poed.»
Vaeste sugulastena on selle kõige sekka pigistatud Rahva Raamatu raamatupood ja linna suurim buffet-restoran Rehepapp (arhitekt Hemi Sakkovi hüüatus: kui peen ja matslik ühekorraga!).
Ma ei käi ületänavakeskuses hoopiski mitte iga päev, kuid hommikul, järgmisel hommikul jälle tervitab mind TASKU ja minus on tekkinud üllatavalt vabastav, natuke üleolevgi tunne, umbes selline, et suurustlege pealegi oma firmasiltidega, eks omanikud ole ju välismaalt, kuid ärge unustage, mis keeles on selle maja visiitkaart katusel, teie peade kohal.
Emakeelt on võimalik endaks jäädes säilitada igapäises mõistvuses ka teistest keeltest. Ja vahel peame end kaitsma iseenda eest. Meelest ei lähe vene aeg, millal tuli igaks juhuks kõike jutumärgistada, ja nii jõudis rahva silma alla jõulune tootenimetus «Tainas «Tõmmu»», mis polnud muud kui piparkoogitainas.
Inimene ei loe üksnes silmade, vaid ka kõrvadega – kas olete märganud? Inimene kuuleb kirjatähti, kirjatähtedel on rütm sees.
Võtsin lustiga vastu Tigeda Tikri – alliteratsioon ja assonants – tuleku Tartu südalinna, kus teda juba ootas ees teistsuguselt koduse marjana Maasikas. Taskule annaksin 2008. aasta nimenutikuse auhinna.
Kas ma mahun Taskusse, mõtleb sellesse majja siseneja – mõte on kujundlik, teadagi. Ta astub sisse ja tunneb sõnade rütmi lähedust, tähtede sarnasus peale selle: Tasku nagu Tartu.