Priit Pullerits: suurte lahtiste koerte terror

Priit Pullerits. Foto: .

Hiljuti ühel vesisel õhtupoolikul oleksin äärepealt saanud näha koeraomanike kaklust. Koerte kaklusest rääkimata.

Tegin pärast tööpäeva Tähtvere pargis sörkjooksu, kui üks mees oma suure koeraga selja tagant mööda kihutas. «Nii kõva tempo!» hüüdsin talle. «Eks võtke sappa!» vastas ta üle õla. Ja kadus laskuvas pimeduses peagi nähtavusulatusest. Kuid paarisaja meetri järel ilmus ta puude vahelt uuesti välja. Juba eemalt oli näha, et olukord pole normaalne.

Äsja möödunud koeraomanik oli oma suure lemmiku kahe käega endale sülle tõstnud ja proovis teda kaitsta lahtise hundikoera eest. «Kutsuge oma koer ära!» hõikas ta koera turskele omanikule, kes parajasti teist suurt koera sealsamas rihma otsas jalutas.

Olukord, kus vähemalt 25-kilose koera omanik peab oma lemmikut sedasi päästma, oli nii ebatavaline, et ma ei jõudnud isegi fikseerida, kuidas kahe mehe vastasseis ühtäkki eskaleerus. Igatahes see, kelle lahtine koer olukorra pingeliseks ajas, hüüdis ähvardades: «Mis sul ütlemist oli!?» Tundus, et on vaja kõigest tühist ajendit, et lahtise koera omanik ka oma teise, rihma otsas koera mehele kallale laseb.

Pidasin kinni ja püüdsin konflikti rahustada, kutsudes mõlemat meest teineteisesse lugupidavalt suhtuma. Kuna lahtise koera omanik polnud ikka veel looma ära kutsunud, väljendas oma koera päästev mees minu meelest igati õigustatud meelepaha. Mille peale kahe koera omanik võttis taas nii sõnalt kui kehakeelelt ründava hoiaku. Verelaskmise, tundus, hoidis ära vaid see, et oma koera süles kandev mees oli jõudnud vahepeal 25–30 meetrit eemale pageda.

Hiljem kodu poole joostes turgatas pähe, mida tulnuks teha. Oleksin pidanud võtma taskust mobiiltelefoni ja kutsuma politsei ning lahtise koera omanikule teatama, et olen tunnistaja ja nägin, et üks ta koertest jooksis rihmata ringi. Las siis korrakaitsjad otsustavad, kumb mees oli süüdi ja kumb mitte ning keda mil viisil karistada.

Millegipärast on probleemide tekitajana jäänud silma just suurte koerte omanikud. Ammu-ammu, mäletan, kui tütar veel väike oli, sööstis Tähtvere pargis tema poole lahtine bokser, keda omanik oli sunnitud meeleheitlikult tagasi hõikuma. Pärast veel väitis paaniliseks kiskunud olukorra rahustuseks, et ega ta koer hammusta. See mõni argument väiksele tüdrukule, kellele bokser otse silma ulatuks vaatama!

Dendropargis sporti tehes peab alalõpmata jälgima, et ühtäkki mõne koeraga võidujooks ei algaks – kaotajaks jääksin igal juhul ja igas mõttes.

Samuti olen tähele pannud, et just suurte koerte omanikud jätavad oma lemmikute junnid koristamata. Tähtvere linnaosa Tallinna-poolses otsas näeb kuus ikka korra ringi luusimas suuri neljajalgseid, kelle omanikele ei lähe korda, kuhu lemmikud oma julgad jätavad.

Aastaid tagasi elas me lähedal pere, kes laskis suure musta, õnneks ääretult sõbraliku koera õhtuti ümber majade ihuhädasid õiendama. Tema järelt koristamine ei kuulunud omanike päevakavva. Küll aga näen, et väikeste koerte peremeestel on alati kaasas kilekott, kuhu nad maha poetatud junnid kokku korjavad.

Selline suurte koerte terror vajab murdmist. Nüüd on selge, millest alustada. Käin Tähtvere pargis jooksmas ka edaspidi ning kui peaksin seal veel nägema ilma rihmata koeri, siis uskuge, tean, kellele kiiremas korras ette kanda.