Subskulptuurid trotsisid raju

Cuprocking on tänavakunst, mida tehakse spetsiaalsete värviliste plasttopsidega võrkaia peale. Mir­jam Vilu (vasakul) ja Sandra Pärgma tegid üheskoos suure karupea. Foto: Margus Ansu

Just kõige kibedamal skulptuuritamise ajal laupäeval sadas agaratele noortele kaela vihma ja rahet. Esialgu jäi siiski kunst ilma üle võidutsema.

Mitmesse kohta Tartus tekkis nädalavahetusel tänavakunsti, mida saab päris kindlasti kirjeldada sõnaga öko.

Tähtveres joonistasid noored kohupiimavärvidega sten­cil- ehk šabloonigrafitit, Kivilinna gümnaasiumi juures tehti suuri maale värvilisi topse traataia vahele torgates.

Anne kanali juurde kerkis taarakastidest hiiglaslik «TARTU» ning ülikooli raamatukogust möödujad saavad selle ukse ees imetleda karvast installatsiooni «Hunt», taaskasutatud paberist tehtud paberihunti, mille tarvis ribastati paberit kaks nädalat.

Ajalik kunst

Kaua need küll ei kesta, sest vihm peseb grafiti maha ning cuprocking’u töötoa juhendaja Marika Agu korjab värvilised topsid aia seest kokku, kuid iga-aastase subkultuuride seminari õpitubades tehtu peaks suutma vähemalt mõned päevad tuult ja vett trotsida.

Seminari korraldanud Lille Maja noorsootööspetsialist Heidi-Maarja Melts rääkis, et need töötoad näitavad, kui lihtsalt ja kergete vahenditega saab linnaruumi noortesõbralikumaks muuta.

Selleaastase seminari teemaks oligi, kuidas noored linna tajuvad. Reedel astusid Genialistide klubis üles esinejad, kes rääkisid mõnest neile südamelähedasest teemast. Ettekannetes kõneldi nii Supilinnast, Karlovast kui Annelinna noortest, trikiratturite ja rula­tajate Tartu-vaatest, skvotti­mi­sest (hoonete omavoliline hõivamine) ja paljust muust.

Eeskujulikud kunstnikud

Kõrgema kunstikooli õppejõud Arn Hundertmark võttis enda kanda teema, mis linnaga tahes-tahtmata alati kaasas käib – grafiti.

Tema juhendas ka šab­loo­nigrafiti töötuba, mille esimesel kokkusaamisel käidi noortega sillaaluseid ja sealseid pilte vaatamas. Hundertmarki sõnul on Tartu šabloonikunstnikud eeskujulikud – tavaliselt ei joonistata suvalisi «Ženja oli siin»-tekste, vaid igal pildil on ka sügavam sõnum.