Eelmise neljapäeva Tartu Postimehes olid ühel leheküljel kõrvuti kaks lugu, mis mastaabilt ja sisult küll erinevad, kuid ometi sarnaseid tundeid äratavad: määramatus, segadus, nõutus, õhus terendav allaandmine. Need olid «Ringtee sild kipub käest libisema» ja «Tartu kunstimuuseum kaotab iseseisvuse».
Taas on päevakorral Ringtee silla ehitus koos ühendusteega Turu tänavast Lammi teeni. Et ehitus läheb varem arvatust kallimaks, on asja üks külg, teine aga linnavalitsuse ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi seisukohtade lahknemine, kas tulevasest Idaringteest ehitada esmalt sild või nn postimaja liiklussõlm, kui rahapuudusel tekib vajadus valida. Ja et tekib, on samuti enam-vähem kindel, kuigi projekti on juba tuntavalt koomale tõmmatud.
Linn tahab muidugi silda üle Emajõe kui Idaringtee toimimise alust ja ka regionaalses mõttes olulist objekti, ministeerium sooviks alustada postimaja liiklussõlmest. Kui kompromissile ei jõuta, satub ohtu raha saamine Euroopa Liidult, sest vajalikeks toiminguteks antud aeg tiksub lõpu poole.
Kuigi ministeeriumi asekantsler Eero Pärgmäe avaldas lootust, et tehtud saavad mõlemad ehituslõigud, näib kogu plaani venimine ja vaidlustesse takerdumine viitavat pigem tumedamale stsenaariumile, seda eriti Tartu arengu seisukohalt.
Võib hinnata mitmeti Tartu kunstimuuseumi kohta ja võimekust siinses kunsti- ja linna kultuurielus, kuid see ei muuda tõsiasja, et Pallase 20. aastapäeval tehtud asutamisotsus sai teoks kaks aastat hiljem, 1940. aastal ning sealt peale on Tartus olnud oma kunstimuuseum. On muuseumigi erutatud mitmesuguste plaanidega tema olemistingimusi parandada kuni uhke maja ehitamiseni kesklinna (tõsi, see kahanes ühishooneks raamatukoguga), kuid nüüd on kultuuriminister Rein Lang tulnud välja kavaga taandada Tartu muuseum Eesti kunstimuuseumi filiaaliks, 1946. aastast muuseumi kasutuses olnud Vallikraavi tänava maja peab ta tarbetuks. Tartlaste kunstivajaduste rahuldamiseks jääks praegu halvas seisus viltune maja, mille suhtes lubas Lang edaspidi linnavalitsusega koostöökokkuleppele jõuda.
Uuest majast võib edaspidigi unistada, see ei maksa midagi, nagu ka sillast, kui oodatav raha kusagil mujal maanteedele laotatakse.
Tartu võib ju kangekaelselt nina püsti hoida ja ennast Lõuna-Eesti tõmbekeskuseks mõelda, aga vähe on viimasel ajal asju, mis siinse rahva eneseteadvust tõstaks ning ka riigi kaugemale ulatuvast regionaalpoliitikast aimu annaks.
See paneb kahtlema ka kõval häälel antud lubadustes. Näiteks sellises, et kui Euroopa Liidult raha ei saa, ehitab ERMi riik. Jah, aga millal ja millise...
Aastaid on kogu riigi transiiti teenindava Sõpruse silla remondiks raha küsitud, ent asjata, sild aina laguneb ja raske on kujutleda liiklusjubedust, kui ta ühel päeval tuleb kinni panna.
Mõnda aega on terendanud lootus rongiga Tartust otse Berliini ja Pariisi kihutada, aga paraku näib nii, et Rail Baltica suunatakse siiski läbi Pärnu, Tartule jääks lohutuseks Riia ots ja 344 m2 ooteruumi vanas vaksalis.
Olemasolevate võimaluste käestlaskmist on eriti raske andeks anda.
Kas linnavalitsus ja volikogu leiavad endas rohkem väge Tartule soodsate seisukohtade teadvustamiseks riigivõimule ja nende eest seismisel? Ootame vastust.