Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Heljo Pikhof: arst ja patsient peaksid olema mõistvad partnerid

Kuigi ükski seadusetäht ei pane inimestevahelisi suhteid kui õlitatult toimima, on õigusaktid ühes euroopalikus õigusriigis hädavajalikud. Ka – või iseäranis – nõnda delikaatses valdkonnas nagu meediku ja patsiendi suhe.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning mitme-setme muu omamaise ja rahvusvahelise dokumendiga on meil tervishoiu valdkond laias laastus üsnagi hästi reguleeritud.
Ometi on täitmata üks suur tühik. Senini puudub meil patsiendiseadus, mis paneks paika nn tervishoiuteenust müüva ja ostva osapoole õigused ja kohustused, vaidluste lahendamise korra, teadusuuringute ja kliinilise õppetöö korralduse.


Sõltumatu komisjon

Sestap on sotsiaaldemokraatidel kavas saata patsiendiseaduse eelnõu septembri teisel nädalal laiali kõigile asjaomastele liitudele-ühingutele: arstide, õdede ja patsientide katusorganisatsioonidele, ametiühingu keskliidule, haiglate liidule, puuetega inimeste kojale jne. Pärast laialdast arutelu ning paranduste ja täienduste vaagimist esitame patsiendiseaduse riigikogu menetlusse.

Miks üldse säherdust seadust vaja on, võib muidugi küsida. Paslik oleks ehk osutada paarile aspektile, mis on lähiminevikus olnud suure kella küljes ja sedasi mõistetavad ka laiemale lugejaskonnale.

Kevadel oli kuri karjas Keila hooldushaiglas, kaebusi hoolealuste väärkohtlemise üle kostis teistestki raviasutustest küllaga. Keilas käis probleemi arutamas ka riigikogu sotsiaalkomisjon.
Kuidagi sündsusetu tundub, et asja ei uurinud mitte sõltumatu komisjon, vaid Põhja-Eesti regionaalhaigla, kelle allüksus Keila järelravikliinik ise ju ongi.

Kõrvalseisja analüüs oleks ehk paremini lahutanud patsientide ja nende omaste kahtlused ning umbusu. Ehk ei oleks erapooletu ekspertiisi korral kogu see lugu sedavõrd käredaks läinudki ega heitnud varju ka teistele raviasutustele, kus iga viimane kui avitaja pigem koorib endalt seitse nahka, et hädalist aidata.  

Ei ole mingit kahtlust, et me vajame ka raviprobleemide vaagimiseks ühte töövaidluskomisjoni sarnast organit, riigieelarvest rahastatavat sõltumatut institutsiooni, kus saaks asjad selgeks rääkida-vaielda veel enne, kui need jõuavad kohtukulli ette.

Praegune terviseameti juures tegutsev kvaliteedikomisjon koosneb peamiselt tohtritest ja võib sedasi – tihti ka põhjendamatult – viidata arstide kurikuulsale ringkaitsele.

Uuringutes osalemine

Samuti on ravimikatsetustega seotud juhtumid aeg-ajalt avalikkuses laineid löönud.
Uus seadus reguleerib täpselt nii teadusuuringutes kui ka kliinilises õppetöös osalemise korra, lähtudes inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonist, millele ka Eesti on 1997. aastal alla kirjutanud. Seal on must valgel kirjas eetilised ja õiguslikud küsitavused seoses praeguste või ka tulevaste arengutega teaduses.

Soomes näiteks on teadusuuringute jaoks vastu võetud isegi eraldi paarileheküljeline seadus, kust lihtinimenegi oskab näpuga järge ajada. Põhjamaades ollakse üldse seisukohal, et lihtne, hõlpsasti loetav ja igaühele mõistetav patsiendiseadus peaks olema iga inimese laual.   

Uute, katsetatavate pillide neelamise eest mõistagi tasu maksta ei tohi. See tegevus on rangelt vabatahtlik, iseenda ja ehk ka kogu inimkonna hüvanguks.

Kui ilmneb uut ja kaheldava väärtusega infot või ka täiesti subjektiivseid kõrvalnähtusi, on katsealusel õigus poole uuringu pealt osalemast loobuda. Rääkimata juba sellest, et alaealist noort ei saa ega tohi ei piitsa ega präänikuga veenda mis tahes eksperimendis osalema, kui tal endal on selle vastu kas või õhkõrn tõrge.    

Vägisi terveks ei tee

Patsiendi teavitamine ja tema mõistev nõusolek uuringu või raviprotseduuri tegemiseks on olulisimaid valdkondi, mida patsiendiseadus korrastab. Igal inimesel on õigus oma terviseseisundit teada ja ka teadasaamisest loobuda.

Igal inimesel on õigus tohtriga kaasa mõtelda ja kaasamõtlemisest loobuda – kui ta näiteks oma raviarsti pimesi usaldab. Sest meie kummastavas maailmas kõigub usaldus tohtri vastu äärmusest äärmusse.

Ühtedel on ootused ülearu suured, teised on aga veendunud, et arstid ei tea midagi ja interneti jututubadest võib leida parima raviskeemi igaks haigusjuhtumiks.

Nii või teisiti on arsti ja patsiendi suhete võtmesõnaks usaldus, ja kui seda ei teki, on abivajajal õigus ka teist arvamust otsida. Sest patsient peab oma seisundist ja muudest ravivõimalustest aru saama ning teadma ka seda, mida toob kaasa ravist loobumine.

Et ei aednik ega lendur, näiteks, ole arstiks õppinud, tuleb neile ehk mõni asi ka puust ette ja punaseks teha. Kas lasta oma füüsilise olemuse kallal talitada või mitte, on inimese enda otsustada. Kui haige ikka ei taha jalgu alla saada, siis vägisi teda vett mööda kõndima ka ei pane.

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:arstpatsient
Samal teemal
Sponsoreeritud artiklid
TARTU POSTIMEES KÄIS VAATAMAS KODUS LEHMA PIDAJAID
ARVAMUSPLATS
LOE TARTU POSTIMEHE KORVPALLIVEEBIST
MIS ON PROJEKT "VANEM VEND, VANEM ÕDE"?
TALV TULEB TARTUSSE
    LOOD ARMASTUSKIRJADEST
    AJALEHT KÜSIB
    Gallup

    Millega te sõidate kõige tihedamini Tartu ja Tallinna vahel?

    Küsitluses on osalenud 988 inimest
    MUST KROONIKA
    ÜHE TARTLASE BLOGIST
    Viimased uudised
    Gallup

    Küsitluses on osalenud  inimest
    Lühiuudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv