Seenekorv täitub kuiva kiuste kähku

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haavapuravik.
Haavapuravik. Foto: Martin Pau

Olen kaunis üllatunud, kui saapaninaga samblakoorikut toksin. Alt vaatab vastu tuhkkuiv muld. Sellest hoolimata on lõpuks seeni nii palju, et pean metsast välja saamiseks ringivahtimise lõpetama.

Pärastlõuna. Hooti viskab päikse vahele kerget vihmasabinat, tugeva tuule eest on mõnus metsa varjule saada. Veel ei märka ma sääski, veel ei maandu kõrva taha ja krae vahele põdrakärbsed.

Vana kase all komistan üksikule puravikule. Küllap kasepuravik, aga nagu kergelt deformeerunud kübarast arvata, ussipuru. Tükk tühja maad, siis ärajäratud servadega vana piparriisikas, mida, mäletan, maal vanaema juures kõreseeneks või lihtsalt valgeks seeneks kutsuti.

Jälle tükk tühja maad. Õbluke sarapuu, paksult pähklikobaraid täis. Mõned männiriisikanupsud ja veel pisemad pruunid nubelikud, mis nagu oleks samad seened ja nagu poleks ka. Näed sa, olen kindel, et kõlbavad süüa, aga nime ei tea. Kolleeg ütleb hiljem, et lepaseen. Netist leitud mükopajatus väidab, et sellenimelist pole olemas.

Sääsed on avastanud, et olen neile kerge saak. Toimetan pihust pihku nuga, korvi, fotokat, pliiatsit ja märkmikku. Mul käed kinni, sääskedel mõnus imeda. Lisaks on nad aru saanud, et pinin reedab. Lähenevad hääletult ja selja tagant.

Haavariisikas laiutab

Satun üleni valgele seenele ja arvan, et on kärbseseen. Igatahes sama eemaletõukava väljanägemisega. Paneb mõtlema, kuidas ikkagi on juhtunud, et mõnel inimesel on õnnestunud neist end peaaegu või päris surnuks süüa.

Hoopis teine tera on punane kärbseseen. Usun, et paljud, kes on manustanud Amanita muscaria’t psüühika nihestamiseks, on teinud seda suuresti esteetilistel kaalutlustel. Punast kärbseseent näeb üksikute armsate päkapikkudena, saledate kaunitaridena ja romantiliste paaridena.

Mahamurdunud kuuse tagant ererohelisest samblast vahivad õrnalt lillakate, kergelt limaste kübaratega seenekesed. Riisikad, julgen kohe arvata, aga ma ei mäleta, kas olen neid söönud ja nimest pole aimugi. Pinnapealne netiotsing paneb mind pärast kodus uskuma, et korjasin hallipiimaseid riisikaid. Mükoloog Anu Kollom arvab foto järgi, et pigem on tegu tavariisikaga.

Pidevalt eksitavad kollased kaselehed: oot, kas nüüd on kukeseen? Viimaks leian tõesti kaks kuldset tuhandete lemmikut teineteise embuses. Otsa kaks pilvikut, roosa ja kahvaturoosa. Kopsakas pihkane liimik. Alles paar aastat tagasi kõndisin tast mööda kui mingist sitaseenest. Nüüd läheb korvi tema ja mitu pereliiget.

Tulema hakkab rohkem ja rohkem kontsentriliste kübararingidega riisikaid. Nagu kaseriisikad, mõtlen, aga mitte roosakad, vaid õrnlillakaid. Takkajärgi veendun – haavariisikad. Neid on nii palju, et täidavad kiiresti korvi keskmise kolmandiku. Vahele mõned kukeseened.

Mampel või tanuk?

Suurima kahetsustundega pildistan kännumamplite kuhjaga kändu. Väidetakse, et hunnitu söögiseen, aga kui jahu­tanukaga segi ajada, on kabelimats. Ma siis sel korral veel ei riski. Vaja lapsed suureks kasvatada.
Paaritunnine ringkäik lõpeb karjamaa servas noorte kaskede all, kus eelmisel aastal karvastest riisikatest valendas. Sarnane on pilt ka nüüd. Loendan umbes kahe meetri suuruselt heinaselt lapilt üle kolmekümne õrnroosa kübara. Mõni on vanaks läinud, mõni hirmus kribu, mõnel ussikäigud jalas. Aga pea pooled lõikan korvi (ongi täis!) ja kupatan ära.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles