Priit Pullerits: valedega võidule

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Kujutage ette olukorda, et olete terve hooaja valmistunud innuga oma karjääri viimaseks võistluseks, kus tahate pikale sportlasteele panna kuldse punkti, kui järsku ilmuvad dopingukütid. Te teate, et ei ole eluilmas tarvitanud keelatud aineid, aga kaks nädalat enne tähtsaimat starti tuleb ühtäkki teade, et dopinguproov osutus positiivseks. Mida teete?

Ma ei ole veel kohanud sportlast, kes poleks sellele küsimusele vastanud, et loomulikult nõuaks kiiremas korras B-proovi avamist.

Andrus Veerpalu seda veebruaris ei teinud. «Me ei teadnud, mis tingis positiivse A-proovi, seepärast hakkasime [B-proovi avamise] taotlusega venitama,» põhjendas ta möödunud kuu lõpul, kui Rahvusvaheline Suusaliit FIS oli karistanud teda kolmeaastase võistluskeeluga. Lisaks pole tema talvised jutud põlvetraumast ja haigusest osutunud ajaproovis vettpidavaks.

Kõlab küll karmilt, ent Veerpalu dopingusaaga sai alguse tema enda valest ja vassimisest. Aga iga vale, kui seda lahti harutama hakata, viib valetajaid uutele valedele. Ja nii juhtuski, et kui Eesti Suusaliidul polnud poolteist kuud pärast A-proovi tulemuse selgumist valusa fakti eest enam kusagile peitu pugeda, alustasid alaliidu juhid aprillikuu algul ülestunnistust kollektiivse vabandusega, et olid kogu aja rahvale valetanud.

Eelmisel nädalal esitas suusakoondise peatreener Mati Alaver Postimehes küsimuse, millega on suusaliit esile kutsunud sellise vihavaenu, et «iga samm, mida alaliit praegu astub, on paha».

Lihtne küsimus, lihtne vastus: sest seniste vassimiste ja valetamistega on suusaliit kaotanud igasuguse usaldusväärsuse. Tragikoomika tipp: peasekretär Jüri Järv, kes veel Veerpalu positiivse dopinguproovi avalikuks tegemise eelõhtul ETV ekraanil valetas, hüüatas pärast FISi äsjast otsust: «FIS valetab!»

Hoolimata kevadisest õppetunnist, et valel on lühikesed jalad, jätkab suusaliit sissejuurdunud vusserdamist. Ajakirjanikud palusid enne möödunud nädala pressikonverentsi näha FISi dopingupaneeli lõppotsust, kuid Alaver väitis, et selle saatmine olnuks liiga töömahukas.

Ühe dokumendi haakimine meilitava pressiteate külge on liiga töömahukas?! Pigem on põhjus selles, et ajakirjanikud ei saaks korralikult ette valmistada, vaid rahulduksid neile serveeritava jutuga.

FISi raport väidab, et suusaliidu president Toomas Savi püüdis saavutada FISiga kokkulepet Veerpalu vahelejäämise mahavaikimiseks. Savi eitab seda. Aga ta vassis ka omal ajal paksu pahandust tekitanud Savisaare-Veerpalu-Šmiguni ühise jõulutervituse teemal.

See, kuidas Veerpalu kaitsemeeskond paiskab rahva ette muudkui uusi väiteid ja kahtlusi, lootes, et äkki mõni neist peab, räägib meeleheitest. Proovid on olnud viis tundi sama hästi kui kadunud! Proovid on hapuks läinud! Proovid tulnuks hoopis minema visata! Proovid on võetud pärast rasket trenni! Proovid on võetud alpimajas! Proovid ei näita seda, mida peaks! Pole üldse teada, mida need proovid näitavad!

Ükskõik, kui palju neis väiteis ja kahtlustes tõepõhja leidub – ja mõned neist on nüüdseks kui mõttetud juba unustatudki –, ei maksa loosungite jõudu alahinnata. Just kõlavate sõnadega kujundab suusaliit Veerpalu kaasuses avalikku arvamust. Näiteks Alaver: «Oleme liiga palju saavutanud ja praegu oleme olukorras, mida meile ei andestata.»  Neil sõnadel on kahtlemata võlujõud. Rahvas kordab ja usubki: alpimaja, alpimaja... Nagu USA presidendivalimistel: tuleb välja tulla lööva loosungiga (Obama: «Yes, we can.») ja toetus tulebki.

Kui mõni seda veel läbi pole näinud, siis olgu neile märgitud, et Veerpalu kaitsemeeskonnas käib mäng selgelt Eesti avaliku arvamuse peale. Kui tulid positiivsed dopinguproovid, ilmusid ka manitsused, et ootame ära FISi otsuse, enne kui kellegi süüdi mõistame.

FIS on oma otsuse langetanud. Aga paljude silmis see ei maksa. Noile on nüüd viimaseks kaitseliiniks rahvusvaheline spordiarbitraažikohus. Kas tõesti keegi usub, et pärast FISi karmistatud karistust – ehk süüdistatava diskrediteerimist – võiks sealt õigeksmõistev otsus tulla?

Just seepärast ongi vajalik massiivse sõnumipommitusega kinnistada rahvas aegsasti veendumus, et otsustagu kohus mida tahes, jääb ikkagi kehtima usk, et suure maailma mõjukad, rahakad ja korrumpeerunud jõud kiusavad väikse Eesti ausat ja tubli sportlast.

Kui selles juhtumis võib millessegi kindlalt uskuda, siis sellesse, et Eestis otsustab patuste saatuse avalik arvamus, mitte kohus.