Tartu rulluisumaraton pole pereüritus mitte ainult ses mõttes, et ema või isa sõidab ja lapsed elavad raja ääres kaasa või siis vanemad õhutavad oma võsukesi lastesõitudel usinamalt finiši poole rühkima.
Lapselaps pani vanaisa rulluiskudele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõitma minnakse perekonniti. Kes abikaasa, kes elukaaslasega, kellel lapsed kaasas. Ei tea aga, kas on veel selliseid nagu 11-aastane Liana Sevastjanova, kes läheb maratonile vanaisaga. Või teistpidi – nagu 61-aastane Anatoli Sevastjanov, kes läheb koos lapselapsega.
Mõlemad rulluisutavad neljandat aastat. Oleks loogiline arvata, et vanaisa meelitas lapselapse spordi juurde. Sevastjanovitel oli vastupidi. «Mina hakkasin rulluisutama lapselapse pärast,» nendib Anatoli.
Algul käidi päris uisutamas Lõunakeskuses, ent see osutus pikapeale liiga kalliks. Annelinlastest Sevastjanovid leidsid, et odavam tuleb Annelinna spordimaja lähedal kergliiklusteedel rulluisutada.
Aasta läbi uiskudel
Alustati amatööruiskude ja väikeste ratastega. Nüüdseks on mõlemal juba päris profi moodi veerevad jalavarjud all.
Uus ala hakkas niivõrd hästi istuma, et nüüd ei puhata sellest ka talvel – trennis käiakse nii Nõo kui EMÜ spordihoones. Kevadel oli lumi alles maas, kui Sevastjanovid õue tulid. «Vaatasime, kus asfalt juba kuiv oli,» räägib vanaisa.
Annelinna gümnaasiumis õppiv Liana teeb talviti ka kergejõustikku, kuid vanaisa Anatolist on saanud täielik rulluisufanaatik, kes pühendunud ainult sellele alale.
«Vanasti, kui noor olin, sõitsin ikka rattarallit ja suusamaratoni ka, sügisjooks oli väga popp,» annab Anatoli mõista, et sporditud sai ka enne vanaisapõlve. Vahepeal teda tabanud astma tõi küll 20-aastase pausi. Kuni lapselaps vanaisa spordi juurde tagasi meelitas.
«Hakkasin uisutama ja vanaisale hakkas ka see meeldima. Nii ta minuga koos sõitma tuligi,» ütleb Liana, et vanaisa nõussesaamine suurt veenmisvaeva ei nõudnudki, «hiljem hakkas ta mind juba õpetama ja treenima.»
Liana ei oskagi öelda, miks teda just rulluisutamine paelub. «Meeldib ja kõik,» ütleb tüdruk ja lisab, et tegu on üsnagi lihtsa alaga. Ka tõmbab teda võistlustel osalemine.
Kui tihti siis vanaisa ja lapselaps uisud alla saavad? «Suvel uisutab Liana vähemalt kolm korda nädalas,» räägib vanaisa. «Mina töö ja tervise pärast nii tihti ei saa,» lisab Securitases turvatöötajana leiba teeniv Anatoli, «graafikujärgne töö ja eks vanainimesel on vaja ka rohkem aega taastumiseks.»
«Mulle nii meeldib see,» armastab Anatoli rullitamist, ehkki vahel juhtub ka kukkumisi. Ka mullusel Tartu rulluisumaratonil tuli tal sõit pooleli jätta. «Koos Andrus Ansipiga ühes grupis sõitsime ja kukkusin,» on tal südamest kahju, «vaid 17 kilomeetrit sain sõita.»
Ei Anatoli ega Liana võta rulluisutamist pelgalt meelelahutusena, vaid teevad tõsiselt trenni. «Ma ikka panen nii et higi jookseb,» kirjeldab vanaisa. «Minu jaoks on see tõsine sport,» lisab lapselaps.
Mõlemad, nii Anatoli kui Liana kuuluvad tänavu jõuliselt esile tõusnud Tartu Inline Teami ja kiidavad tehtud otsust.
«Mina enne treenisin üksinda nagu hull, tehnikat ei olnud, õppida polnud kellegi käest,» meenutab Anatoli, «kuskilt nägid, kuidas keegi sõitis, proovisid järele teha.» Tiimis pidavat olema tükkis teine tera, alati on kellegi käest nõu küsida, lisaks annab enesekindlust meeskonnatunne.
Tublid tulemused
Ei saa kumbki ka tulemuste üle kurta. Liana tuli 20. juulil Elva Rullil omavanuste tüdrukute seas teiseks. Kusjuures aeg oli parem kui nii mõnelgi temast vanemal poisil. Anatoli on olnud tänavustel EMT Rullituuri maratonidel alati oma vanuseklassi parim ja üldarvestuses tubli keskmik.
Tartu rulluisumaraton on vanaisa Anatolil juba kolmas. Lianal on siin teine kord võistelda. Vanaisa läheb nädalavahetusel täispikale distantsile, lapselaps 3,5-kilomeetrisele minimaratonile.
Tegelikult tuleb maratonile ka teine Anatoli lapselaps, seitsmene Milana. Tema läheb võimeid proovima 500-meetrisel tillusõidul.
«Temal on nii väiksed rullid, et ei veere üldse,» pole vanaisa rahul väikestele spordisõpradele pakutava varustusega, «see on laste piinamine.» Samas on Anatoli kindel, et noorem lapselaps võib raja ka ühel jalal läbi sõita, sedavõrd tubli pidi ta olema.
Liana plaanib nädalavahetusel esikümnesse sõita. Adavere eakaaslased pidid liiga tugevad olema, et esikohta loota.
Tänavu juba 1200 kilomeetrit läbi sõitnud vanaisa haub aga plaani oma vanuseklass ära võita. Eestimaiseid eakaaslastest sõitjaid ta ei pelga, neid on ta ikka paari minutiga võitnud. Iseküsimus, kui mõni välismaalane Tartusse tuleb ja üllatab.
Nõuanne rulluisumaratoniks
Danila Ruusu
Tipprulluisutaja
Paar päeva, mis maratonini jäänud, tuleks puhata, et ikka värskelt sõitma tulla.
Iseenesest võib ju rahulikult pool tundi korraga sõita, kellele meeldib. Aga väga tõsist trenni pole mõtet kaks päeva enne maratoni teha.
Väga tähtis on õhtusöök enne maratoni. See peaks olema suhteliselt süsivesikurikas. Mina pakuks välja makaronid.
Maratonihommik on nüüd nii nagu kellelegi meeldib. Aga söök peaks olema jällegi tugev, ja see peaks olema söödud vähemalt kaks-kolm tundi enne võistlust, et jõuaks õigeks ajaks ära seedida.
Kindlasti tuleks sõidule kaasa võtta ka söögi- ja joogipoolist, et mitte rajal hätta jääda. Ja rajal tuleb selle söögi-joogiga alustada enne, kui nälg peale tuleb.
Sõites on tähtis, et sa satud sobiva tempoga gruppi, kus jaksad püsida. Stardist natuke kiiremini välja sõita, leida see grupp ja üritada seal püsida. Kui see grupp ei sobi, oodata ära järgmine. Üksi on keeruline maratoni sõita.
Rada on tänavu natuke pikem ja iga lisakilomeeter annab loomulikult endast tunda. Seda olulisem on kaasa võetud söögi-joogipoolis ja oma jõuvarude õige arvestamine. Kui alguses kõvasti rapsida, võib lõpuosa väga valusalt kätte maksta.