Tartu Postimehe avamusküljel ilmus 8. juulil kaitseminister Mart Laari kirjutis «Möödub 70 aastat Tartu ülestõusu algusest». Ajaloohuvilisena ei saa ma kuidagi nõustuda esitatud väidetega: «Esimesed suuremad Wehrmachti eelüksused saabusid Tartusse paar päeva pärast ülestõusu algust, reaalselt läks võim sakslaste kätte aga alles juuli viimasel nädalal. Selle ajani kehtis Tartus sisuliselt Eesti võim ja kord.»
Ajaloolane Laar on eksinud, igatahes pole ta toetunud ajaloofaktidele, mis on küllalt põhjalikult leidnud kajastust noil Tartule nii pöördelistel päevadel uuesti ilmumist alustanud Postimehe veergudel.
Selles loos kirjeldatu leidis aset ajal, mil Tartust oli ligi kaheks nädalaks saanud rindelinn – 10. juuli keskpäevaks olid Eesti partisanid-patrioodid võtnud Emajõe lõunakaldad oma valdusse. Põhjakaldal aga võimutsesid ja põletasid linna punaväed, kohalikud miilitsaüksused ja hävituspataljonlased.
Ennekõike Postimees
Esimene Saksa luureüksus koos Eesti lippu kandva partisanide autoga saabus Postimehe nr 1 (ilmus 13. juulil) andmeil Tartusse juba esimese ülestõusupäeva õhtul. Sellest sai ka üleskutse heisata vabastatud linnaosas rahvuslipud.
Selles lehenumbris on kirjas, et «kell 23.15 viisid 5 vaprat meest ja üks naine sini-must-valge ka raekoja torni». Sellega oli «sini-must-valge saanud Tartus jälle eluõiguse, Eestlased olid saanud peremeheks Tartus».
Peale lühikese tiiru linnas Saksa luurerühm lahkus.
Järgmisel päeval allutati kogu üldjuhtimine linnas Tartu partisanide ehk ka nn omakaitse kõrgemale ohvitserile major F. Kurele, kelle volitustest annab tunnistust tema Postimehes nr 1 ilmunud 11. juuli päevakäsk.
Peale linnavõimu ja korra kehtestamise oli major Kure üks märkimisväärseimaid teeneid Postimehe uuesti käivitamine. Teatavasti suleti Eesti üks vanim ja auväärseim ajaleht juunis 1941. Lehe toimetus saadeti laiali ja Postimehe asemel hakkas ilmuma võimumeeste häälekandja Tartu Kommunist.
Rinde lähenedes, kui Emajõe sillad polnud veel õhku lastud, kolis Kommunisti toimetus veoautosse ja põgenes kiirustades linnast.
Tõenäoliselt juba ülestõusu esimesel päeval oli Tartu partisanide ülestõusu esimene üldjuht lipnik Olev Reintalu saatnud Postimehe vastutavale peatoimetajale Jaan Kitzbergile kirja «Jaan, tee jupp seitungit», allkiri Olev Reintalu. Too leheke oli toodud Kitzbergile koju.
Järgmisel päeval, kutsutuna Tartu partisanide staapi Riia mäel, andis Tartu komandandi kohale tõusnud major Kurg talle detailsed volitused, käskides vajaduse korral kasutada kõiki Tartus alles jäänud trükikodasid, kutsuda kokku ajakirjanikke ja trükitöölisi, et aga Postimees saaks hakata uuesti ilmuma.
Järgmisel päeval koguneski uus toimetus, kuhu vanadest Postimehe tegijatest kuulusid peale Kitzbergi veel K. A Hindrey ja Arno Raag ning August Oinas, Arnold Paeraid ja Viktor Minneste teistest Tartu ajalehtede toimetustest.
12. juuliga saadi lehe põhimaterjalid valmis, õnnestus ka mõned käsiladujad kohale kutsuda ja asuti lehte küljendama.
Suure vaevaga õnnestus ka Saksa sõjaväe komandantuurist kahuritule alt rindeteateid hankida. Põhiline takistus lehe trükkimisel oli aga elektri puudumine.
Seetõttu tuli kasutada kiirpressi, mida oli võimalik vändaga ringi ajada – seda pandi tegema varjendist kohale kutsutud omakaitseväelased. Nii sai 1941. aasta Postimees nr 1 valmis, ilmumise kuupäev 13. juuli.
Ajaloodoktor eksib
On raske alahinnata tol ajal ilmuma hakanud Postimehe numbrite tähtsust. Esiteks annavad nad ajaloomaterjalina ülevaate Tartus toimuvast.
Teiseks saame avaldatud päevakäskude, korralduste ja käskkirjade abil selgust, kes oli Tartus tegelikult võimul ja millal mingi võimuorgan tegutses, millised korraldused, käsud ja piirangud seati linnaelanikele, rääkimata oma ajalehe ilmumise moraalsest mõjust linna jäänud elanikele ja linna kaitsel võitlejatele.
Tuleb tunnustada ka nende meeste vaprust, kes toimetasid, trükkisid ja levitasid ajalehte ajal, mil rinne Emajõe joonel oli ainult paarisaja meetri kaugusel toimetuse ruumidest. Ajal, kui üle jõe tulistatavad mürsud mitte ainult ei lennanud üle toimetuse liikmete peade, vaid aeg-ajalt kukkusid ja lõhkesid isegi toimetuse hoone vahetus läheduses.
Siiski ei saanud Eesti võim Tartus kesta kaua. Ajaloodoktor Laari väide, et «reaalselt läks võim sakslaste kätte alles juuli viimasel nädalal» ja et «selle ajani kehtis Tartus sisuliselt Eesti võim ja kord», on pigem ilus muinasjutt kui ajalooline fakt.
Postimehe nr 1 andmeil saabusid juba 11. juuli õhtul linna mitmesse ossa Saksa vägede suuremad üksused, kellele Tartu linna komandandi sideohvitser oli vastu sõitnud. Seega juba järgmisel päeval pärast ülestõusu algust, ja need polnud sugugi eelväed, nagu kirjutab Laar.
Lehes on ka sõnum, et Saksa vägesid komandeeriv kindral tegi visiidi Tartu komandandile major Kurele. Pole loogiline, et üks kindral oleks veel allutamata linna tulnud juba eelvägedega.
Nagu kõigis teistes Saksa armee vallutatud alade rindepiirkondades, kehtestati ka Tartus 14. juulil härra välikomandandile alluv Saksa sõjaväline võim. Senine Tartu komandant major Kurg vabastati ametist ja määrati Lõuna-Eesti partisanide üldjuhiks.
Seega oli sellest päevast Tartus Nõukogude okupatsioon asendunud Saksa okupatsiooniga.
Mõni päev võimu
Kuigi selleks ajaks olid nii Saksa regulaarväed kui ka Eesti partisanid Saksa võimu Emajõe lõunakaldal sõjaliselt kindlustanud, ei võtnud Saksa väejuhatus järgnevail päevil midagi ette, et forsseerida Emajõgi, kihutada venelased Emajõe põhjakaldalt minema ning vabastada ka ülejäänud osa Tartust.
Selle asemel lasti punastel bandiitidel takistamata jätkata hävitustööd Tartu kallal. Tartu põhjakalda okupatsioonile tegi lõpu Saksa vägede uus pealetung seekord juba Võrtsjärve põhjakalda poolt suunaga üle Põltsamaa ning sealt edasi kiiluna läbi Puurmani ja Jõgeva Mustvee peale.
Kartuses langeda piiramisrõngasse lahkusid viimased punaväed nüüd juba ilma lahinguta Emajõe põhjakaldalt 22. juulil.
Olgugi et Eesti võim ei saanud Tartus kehtida isegi nelja päeva, jõuti sellegi ajaga vabastatud lõunakalda linnaosas ja maakonnas siiski märkimisväärset ära teha.
Ei saa jätta veel kord rõhutamata armastatud Postimehe taaskäivitamist, sest just selles lehes ilmunu põhjal saame pildi Tartus tehtust ja kehtestatust. Näiteks sedagi, et Tartus «Hakkas kehtima Kesk-Euroopa kellaaeg» – sellest päevast tuli kellaosutid lükata Moskva ajalt tund tagasi varem Eestis kehtinud ajale.
Teatati ka, et «Tartu tänavate nimed on endistatud», Nõukogude ajal tehtud tänavanimede muutmised olid tühistatud. Tartus oli jälle Võidu, Rüütli ja Julius Kuperjanovi tänav.
Oli trükitud ka Tartu maavanema korraldus omavalitsustele, mille järgi kõik maakonna linna- ja vallavanemad, samuti nende abid, kes olid ametis 21. juunil 1940, pidid asuma oma endistele ametikohtadele ja võtma omavalitsuste juhtimise enda kätte.
Käesoleva kirjutise koostamisel kasutasin peale tol ajal ilmunud Postimehe materjalide Postimehe kunagise ajakirjaniku Arno Raagi raamatus «Kõuepilvede saatel» avaldatud mälestusi.
Samal teemal: Mart Laar, «Möödub 70 aastat Tartu ülestõusu algusest», TPM 08.07.