Ehkki noored kohanevad reaalsetes oludes kiiresti, võiks õpe ülikoolides olla siiski praktilisem, leiab Eesti Ehitusettevõtete Liidu tegevdirektor Indrek Peterson. Ülikoolid püüavad tööturu soovidega sammu pidada.
Peen elektroonika trügib ehitusõppesse
13. juuli 2011, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži tehnikaosakonna juhataja Ants Soone ettekujutus ühtib ettevõtjate omaga. «Äsja ülikooli lõpetanu võiks olla see, kes võtab ettevõttesse kaasa uue teadmise, mitte ei alusta esimese asjana ettevõttes õppimist,» nentis ta.
Nii püüab ka tehnikaülikool muuta oma õpet järk-järgult praktilisemaks. Näiteks Tartu Ülikool esitles oma tähtsamatest objektidest virtuaaltuuri, mis oli kokku pandud kannapöördel tehtud panoraamfotodest, ehitustudengid peavad sama ülesande lahendama aga täpse 3D-mudelina.
Ilma 3D-mudelita tänapäeval enam projekteerimise riigihanget ei võida, selgitas Soon.
Peen tehnika
Kõik on lihtne, kuni ehitis on kandiline ja kõik nurgad on täisnurgad. Kui on aga tarvis mõõta kiriku võlve, on mõõdistajad püsti hädas. Ent just selliste suurte objektide juures on vaja võimalikult täpseid mõõtmisi, et saaks välja arvutada restaureerimiseks kuluvate tööde ja materjalide mahu.
TTÜ tudengite käsutusse anti enam kui 10 000 eurot maksev peen riistapuu Flexijet, mis võib kuni 200 meetri kauguselt mõõdistada kõik hoone nüansid, eksides kõige rohkem ühe millimeetri.
Saadud andmete põhjal loob masin ülitäpse 3D-mudeli, teeb ehituslikud arvutused ja summeerib materjalikulu.
TTÜ Tartu kolledž tahab suunata õppijaid senisest rohkem tööle oma isiklike projektidega, mis moodustaks õppekavas sama mahu kui teoreetiline õpetus. Nii on nad tööturu tarvis rohkem valmis.
Norras peavad inseneriõppesse astujad projekteerima alustuseks jalgratta, kirjeldas Soon. Kui ratas valmis, teevad nad komisjonile eksami, et tõestada enda sobivust erialale.
Mängulist praktikat tahetakse rohkem rakendada ka Eestis. Näiteks modelleerisid tudengid kevadel, kui kõrgele oleks seinal tarvis tõsta tahvel, et kõik saalis viibijad seda näeksid ning esimestes ridades istujad ei peaks vaatama ebaloomulikult kõrgele.
Kolledžis maju modelleerides jagatakse ülesanded laiali. Üks meeskond saab aknad, teine seinad, kolmas trepid, neljas joonised. «Praktilise õppe kaudu jõuab paremini reaalsete oskusteni,» rõhutas Soon.
Uus põlvkond
Eesti Ehitusettevõtete Liidu tegevdirektor Indrek Peterson lausus, et suures plaanis on ettevõtjad ülikoolidest tuleva tööjõuga rahul ning kodumaiste kõrgkoolide õppekavad vastavad suures osas Skandinaavias tavaks olevatele.
Suurem võiks olla eristumine inseneeria ja tehnoloogia valdkondades, leidis Peterson. Nii reaalne ehitamine kui ka projekteerimine vajaksid ülikoolides suuremat süvenemist, mahukamat praktikat.
«Mõistetakse, et vanu olijaid ei ole lihtne ümber õpetada. Pigem tulgu uus põlvkond, kes kursis uuema tehnoloogiaga,» sõnas ta.
Paraku on kujunenud välja suur lõhe noorte ootuste ning reaalsete olude vahel. «Ülikoolidest oodatakse ikka neid, kes teeksid reaalselt tööd ning oleksid uuenduslikud. Noored ise tahavad saada pigem direktoriteks,» rääkis Peterson.