Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi 2010. aasta lõpul tehtud ettevõtlusuuring näitab, et majanduskriisi tagajärjed ilmnevad Tartu ettevõtete tegevuses väga selgelt.
Andu Rämmer: majanduskriis ei jätnud ka Tartut puudutamata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu mujal Eestis, nii on ka suurem osa praegu tegutsevatest Tartu ettevõtetest asutatud pärast eraettevõtlusvõimaluste tekkimist 1990. aastate alguses.
Kaubanduses muutusteta
Kõige suuremad majandussurutise ajal aset leidnud muudatused on olnud ehituses ning ehitusala kokkukuivamine tuleb väga ilmekalt esile ka Tartu ettevõtluses – ehitusettevõtete osakaal on võrreldes 2006. aastaga oluliselt vähenenud ning nelja aasta eest enim levinud tegevusalaga on nüüd hõivatud ligikaudu neljandik kõigist ettevõtetest.
Siiski on valdkondi, sealhulgas jaemüük, kus enamik praegustest turuosadest oli hõivatud juba eelmise kümnendi keskel.
See on märk kaubandusturu ärajagamisest. Tartusse laienenud kaubandusketid, mis põhjustasid kümnendi keskel paljude väikepoodide tegevuse lõpetamise, on hoidnud oma positsiooni ka majanduslanguse ajal.
Ligi kolmandik praegustest Tartu ettevõtetest tegeleb jaekaubandusega.
Majanduskriisi mõju ei ilmne siin üldse, sest võrreldes 2000. aastaga oli jaekaubandusettevõtete hulk vähenenud juba möödunud kümnendi keskpaiga majandustõusu ajaks. Ka hulgikaubandusfirmade ring pole kuigi palju laienenud. Küllap võib selles näha veel ühte kaubandusruumi stabiliseerumise märki.
Pole üllatav, et nelja aasta taguse buumi ajal haaret laiendanud rahanduse ja kinnisvaraga tegelevate ettevõtete arv vähenes majandussurutise ajal. Siiski on selliseid ettevõtteid ligikaudu neljandik ehk palju rohkem kui möödunud kümnendi alguses.
Transpordi, laomajanduse ja sidega tegelevate ettevõtete arvukus on jäänud nelja aasta taguse ajaga samasse suurusjärku, kuid püsib madalam sajandialguse ajast, küündides viiendikuni ettevõtete hulgast.
Rohkem ja vähem
Peaaegu mitte mingisuguseid muutusi pole kümne aasta jooksul olnud tööstus-, energeetika-, gaasi- ja veevarustusfirmade arvus, mis jääb 15 protsendi piiresse. Ilmselt on siin ühelt poolt turg ammu ära jagatud ja teisalt tegemist uutelt üritajatelt väga suuri investeeringuid nõudva valdkonnaga.
Küll aga on kümne aasta jooksul kahekordistunud hariduse, tervishoiu ja sotsiaalhooldusega tegelevate ettevõtete hulk, ulatudes 12 protsendini.
Tähelepanuväärne, et suurem osa kasvust on toimunud viimase nelja aasta jooksul. Küllap avalduvad siin nii majanduskriisi ajal suurenenud tähelepanu sotsiaalprobleemidele kui ka Euroopa Liiduga ühinemise järel avanenud rahakraanid.
Põllu- ja metsamajanduse ning jahinduse ja kalandusega on kogu võrreldava perioodi vältel olnud hõivatud vaid ligikaudu kümnendik Tartu linna ettevõtetest. Küllap võib ka siin täheldada stabiliseerumist.
Juba mainitud tegevusaladest vähem, vaid viie protsendi ringis, on kõigil aastatel tegeldud hotellinduse ja toitlustamisäriga. Võib eeldada, et majanduskriis on paljusid selle valdkonna ettevõtteid valusasti tabanud.
Ligikaudu kümme protsenti on vähenenud nii teistele ettevõtetele kui ka eraisikutele teenuseid osutavate ettevõtete arv, kuid hoolimata majanduslangusest on Tartu ettevõtjate olulisimaks väljundiks siiski teenindus, millega on endiselt hõivatud enamik ettevõtteid.
Kuigi enamik firmadest planeerib üldiseid arengusuundi pikemaks ajaks, kavandatakse nii tehnika ja tehnoloogia uuendamist kui ka rahandust, eriti aga tööjõu vajadust ning selle ümber- ja täiendusõpet märksa lühemaks ajaks kui majandussurutise eel – heal juhul peamiselt vaid jooksvaks aastaks.
Mis teeb murelikuks
Kolmandik firmasid ei planeeri oma tööjõuvajadust ning selle ümber- ja täiendusõpet üldse.
Majandussurutise ajal on vähenenud lähiaastateks finantsnäitajaid planeerivate ettevõtete hulk ja suurenenud järsult nende arv, kes üldse ei planeeri.
Samas teeb murelikuks, et viimastel aastatel on peaaegu kahekordistunud tehnika ja tehnoloogia uuendamist üldse mitte kavandavate ettevõtete hulk.
Enamik Tartu äriettevõtetest tugineb Eesti päritolu kapitalile. Ligikaudu kaks kolmandikku ettevõtetest ei ekspordi oma tooteid ega teenuseid üldse. Peamisteks ekspordipartneriteks on lähinaabrid, eelkõige Soome ning Läti. Küllalt oluliseks väljaveomaaks on ka Rootsi, millele järgnevad Saksamaa ning napilt Venemaad edestav Norra.
Välispartneri leidmiseks kasutatakse endistviisi kas isiklikke kontakte või toetutakse varasemale äripartnerlusele, messide tähtsus on veidi väiksem. Majandussurutisele eelnenud ajaga võrreldes on taas päevakorda tõusnud ettevõtjate organisatsioonide ja Tartu linnavalitsuse vahendustegevus.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et üldiselt pole Tartu ettevõtetes ilmnenud märke ettevõtluse teaduspõhiseks muutumisest, millest majandussurutise ajal nii palju räägiti, pigem jätkatakse kindlal ja äraproovitud viisil.
Tartu kujutab endast jätkuvalt Lõuna-Eesti tõmbekeskust ning siinse ettevõtluse struktuuris ilmnevad suundumused kirjeldavad laiemalt ka protsesse kogu Eesti majanduses.